Allikas: Vikipeedia

Tüüpiline termodünaamiline süsteem – aurumasin. Soojus levib soojendilt jahutile (mida siin pole näidatud) ja süsteem teeb selle käigus tööd (antud juhul paneb auru paisumine kolvi liikuma).

Termodünaamika on füüsikaharu, mille uurimisobjektiks on soojus kui energiaülekandevorm ning selle seos töö ja siseenergiaga.

Klassikaline tasakaaluline termodünaamika tegeleb ainult (1) makroskoopiliste ainehulkadega (sest temperatuur ja muud termodünaamilised suurused on defineeritavad vaid suure arvu vabadusastmetega süsteemide jaoks) ja (2) ainult tasakaaluliste olekutega (ehk aeglaste protsessidega, mida võib vaadelda kui tasakaaluliste olekute jada).

Termodünaamikas on kesksel kohal soojusnähtused ja nendega seonduvad mõisted (soojushulk, temperatuur, entroopia, soojusmahtuvus jne).

Füüsikalist keha või kehade kogumit, mis on piiritletud reaalse või kujuteldava piirpinnaga, nimetatakse termodünaamiliseks süsteemiks ja selle süsteemi oleku muutumist termodünaamiliseks protsessiks. Termodünaamilisi süsteeme ja protsesse saab liigitada vastavalt sellele, millises vastasmõjus on süsteem ümbritseva keskkonnaga (isoleeritud, soojuslikus kontaktis, adiabaatilises kontaktis jne). Reaalsete füüsikaliste süsteemide omadusi õnnestub sageli kirjeldada idealiseeritud mudelite kaudu (näiteks ideaalne gaas).

Termodünaamikat ei huvita aine mikroskoopiliste osiste (aatomid, molekulid) liikumise seaduspärasused. Viimastega tegeleb statistiline mehaanika, mis annab termodünaamika empiirilistele seadustele teoreetilise põhjenduse.

[redigeeri] Vaata ka

• Termodünaamika esimene seadus
• Termodünaamika teine seadus
• Termodünaamika kolmas seadus