Tehiskaaslane
Allikas: Vikipeedia
reklama1
Tehiskaaslane (ka tehissatelliit, satelliit, sputnik) on mõne planeedi (enamasti Maa) või selle loodusliku kaaslase, ka Päikese gravitatsiooniväljas mingil kindlal orbiidil tiirlev kosmoseaparaat (näiteks orbitaaljaam) või muu keha (näiteks kanderaketi viimane aste).
Maa orbiidile jõudmiseks peab tehiskaaslane (või selle kanderakett) saavutama esimese kosmilise kiiruse, Maa orbiidilt lahkumiseks on vajalik vähemalt teine kosmiline kiirus. Kosmosesse lennutatud kehadest ei muutu Päikesesüsteemi kehade tehiskaaslasteks need, mille trajektoor lõpeb laskumisega mõnele taevakehale või mis suunatakse Päikesesüsteemist väljumist võimaldava paokiirusega (vähemalt kolmanda kosmilise kiirusega väljapoole Päikesesüsteemi.
Pärast kanderaketi eraldumist saab tehiskaaslane mootorite abil oma orbiiti muuta, orbiidilt lahkuda, põkkuda kosmoselaevaga või teha muid manöövreid (vaata: astrodünaamika).
Üldjuhul on tehiskaaslase orbiit elliptiline (vaata: kahe keha probleem) ja allutatud häiritustele. Ümber Maa tiirleb tehiskaaslasi ka geotsentrilistel ringorbiitidel, mis kulgevad kas üle Maa pooluste (polaarorbiidid) või ekvaatori kohal.
Maa tehiskaaslased lennutatakse kosmosesse tavaliselt Maa pöörlemise suunas.
Kui ekvaatori kohal tiirleva tehiskaaslase orbiidi raadius Maa keskmest loetuna on 42 100 km, siis on tal Maa pöörlemise kiirusega võrdne nurkkiirus ja ta osutub kas geostatsionaarseks, see tähendab – püsib ekvaatori ühe ja sama punkti kohal, või geosünkroonseks, mis tähendab, et orbiit on elliptiline, kuid apsiidid püsivad Maa samade punktide kohal.
Eristatakse rakenduslikke ja teaduslikke tehiskaaslasi. Töölaadilt võivad teaduslikud tehiskaaslased olla passiivsed, kui maapinnal registreeritakse kaugseire teel neilt peegelduvat päikesekiirgust või nende endi soojuskiirgust või kui neile on paigutatud laserkiirepeegeldi, või aktiivsed, kui nende pardal asub uurimisaparatuur või nad lähetavad kaugseiret ja -mõõtmisi võimaldavaid signaale. Aktiivsel tehiskaaslasel on informatsiooni kogumise, salvestamise ja edastamise seadmed, näiteks raadiotelemeetriaseadmed, laser ja mõõteaparatuur. Seadmete energiaallikana kasutatakse päikesepatareisid, akumulaatoreid ja kütuseelemente ning tuumapatareisid.
Pikemaajalisteks vaatlusteks ja mõõtmisteks sisustatud tehiskaaslased on orbitaalobservatooriumid ja orbitaaljaamad.
Esimene Maa tehiskaaslane – Sputnik 1 – lennutati kosmosesse 4. oktoobril 1957. Esimene heliotsentrilise orbiidiga tehiskeha ehk Päikese tehiskaaslane oli 2. jaanuaril 1959 üles lennutatud Luna 1 ja esimene selenotsentrilise orbiidiga tehiskeha ehk Kuu tehiskaaslane oli 31. märtsil 1966 lennutatud Luna 10.
Aastas lennutatakse Maalt kosmosesse harilikult üle saja tehiskaaslase, kuid paljud neist jäävad lühiealisteks. Ümber Maa tiirlevate tehisobjektide arv arvatakse olevat 7000 (1995).
[redigeeri] Vaata ka
