Allikas: Vikipeedia

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.

Tartu ajalugu on Tartu linna ajalugu.

[redigeeri] Muinasaeg

[redigeeri] Linnuse ja asula tekkimine, nimest

Tartu asub kohas, kus koolmekohad võimaldasid hõlpsasti ületada omaaegset olulist veeteed Emajõge. Hiljemalt rahvasterändamise ajaks (5.–6. sajandil)^[1] loodi hilisema Tartu Tähetorni kohale muinaslinnus. Linnusest sai hiljem Otepää kõrval Ugandi maakonna olulisemaid keskusi. Koht oli sobiv nii majanduslikus kui ka sõjanduslikus mõttes: Emajõgi oli piirkonna olulisim transpordimagistraal ning jõekäärus asuv looduslik küngas (Toomemägi) oli sobiv kaitseehitise rajamiseks. Linnuse muinasaegne nimi Tarbatu (Läti Henrikul Tharbete, Tharbata ja Darbete) on ilmselt seotud toona Eestis elutsenud ürgveise tarvaga. 11. sajandiks oli linnuse kõrvale kujunenud küllaltki oluline kaubandusasula.

[redigeeri] 11.–13. sajand

Tartut on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1030. aasta paiku, mil Vana-Vene kroonikate teatel Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed muinaseestlaste linnuse vallutasid. Nad rajasid sinna oma linnuse, mis nimetati Jaroslavi ristinime järgi Jurjeviks. Pärimuse järgi rajasid nad sinna ka kaks kirikut. Linnuse kõrval asus ilmselt ka venelaste kaubaasula.

Harrastusajaloolane Enn Haabsaar on arvanud, et tegelikult ei ole kroonikates mainitud Jurjev mitte Tartu, vaid Kiievist 80 km kaugusel asuv tänapäeval Bila Tserkva nime kandev linn.^[2] Siiski on akadeemiline ajalookirjutus selle seisukoha väheveenvaks arvanud, sest Tartu toonane arheoloogiline leiumaterjal ning sündmuste üldine loogika viitavad siiski üpris kindlalt Tartule kui Jaroslav Targa rajatud Jurjevile.^[3] Tartu oli ilmselt venelaste keskuseks Kagu-Eestis järgmised 31 aastat, 1054. aastal korraldas vürst Izjaslav I uue sõjaretke Eestisse, vallutades tõenäoliselt ka Keava (Kedepiv).

1061. aasta kevadel toimus arvatavasti eestlaste (vanavene kroonikais sossolid, kelleks on arvatud nii saarlai, sakalasi, harjulasi kui ka virulasi) sõjakäik. Suurvürsti võimu all olnud Eesti alad vallutati, Jurjevi linnus põletati maha ning sossolid väed tungisid sõdides kuni Pihkvani, kus oli suur lahing, mille tulemus on jäänud selgusetuks. Igal juhul tundub, et pärast seda ei suutnud Vene vürstid enam püsivamalt Ugandis kanda kinnitada.

1133. aastal langes Tarbatu teist korda venelaste kätte. 1176/1177. aasta talvel toimunud suure eestlaste sõjaretke käigus vallutati Tarbatu tagasi. On aga küllaltki kahltane, kas linnus venelaste käes niivõrd pikalt oli, 1133. aasta vallutus oli ilmselt pigem ajutise iseloomuga.

Kolmandat korda langes Tarbatu Vene vürsti Jaroslav Vladimirovitši vägede valdusse 1191/1192. aasta talvel kuid pärast linnuse põletamist väed lahkusid. Seejärel võis linnus kuni Muistse vabadusvõitluseni asustamata olla. Saksa ristisõdijad haarasid linnuse enda kätte 1215. aastal ning kindlustasid selle tugevalt. Henriku teadetest ei selgu aga üheselt, kas linnus oli varem mahajäetud või ei avaldanud seal olnud eestlased lihtsalt vastupanu.

1223. aasta ülestõusu käigus läks Tarbatu saksa ristisõdijate käest jälle eestlaste kätte, kes andsid valitsemise üle aga endisele Koknese vürstile Vjatškole, kes allus Novgorodile ja püüdis ka ulatuslikumaid Eesti alasid enda kätte haarata. Viimase Mandri-Eesti kindlustatud punktina vallutasid sakslased Tartu 1224. aasta augustis pärast kuuepäevast piiramist. Läti Henriku andmetel tapeti kindluses kõik, ka Vjatško ja tema 200-meheline kaaskond. Ellu jäeti ainult üks haavatud venelane, et ta linnuse langemise kohta Novgorodi sõna viiks.

[redigeeri] Keskaeg ja Liivi sõda

[redigeeri] Tartu keskajal

Tartu vaade aastal 1553 (ehtsus vaieldav)

Linnuse ümber kujunenud linna nimeks sai Tartu või saksapäraselt Dorpat. Linnast sai juba 1224. aastal Tartu piiskopkonna (kuni 1233. aastani ametlikult Lihula piiskopkonna) keskus. Järgnevatel aastakümnetel toimus Tartus kiire ehitustöö. Senise puitlinnuse asemele rajati piiskopi kivilinnus; Toomemäe teisele küljele ehitati Peeter-Pauli kirik ehk toomkirik. Seejärel hakati välja ehitama all-linna: rajati Püha Maarja kirik (praeguse ülikooli peahoone kohal); Jaani kirik; Püha Jakobi kirik ning Püha Maarja-Magdaleena kirik koos dominikaanlaste kloostriga (praeguse Uspenski kiriku kohal). Samuti valmis ka Püha Vaimu hospidal koos samanimelise kirikuga. All-linna ja jõe vahele rajati linnamüür koos tornidega; ümber Toomemäe vallikraav, mis oli ühenduses Emajõega. Suuremad ehitustööd lõppesid 14. sajandi alguseks.

Kindlustustööd olid vajalikud eelkõige vene vägede tõrjumiseks: Tartut ja selle ümbrust ründasid ja rüüstasid Vene väed 1234. ja 1262. aastal. Esimesel korral vallutasid nad Tartu asula, kuid mitte piiskopilinnuse, teiseks korraks olid Tartu kiivimüürid aga juba valmis ja venelased ei suutnud linna vallutada.

13. sajandi keskel märgiti Tartut esmakordselt ürikutes linnana, linnaks sai ta hiljemalt 1262. aastal, kuid tõenäoliselt tunduvalt varem. Aastal 1280 sai Tartust Hansa Liidu liige. Tartust kujunes tolle aja kohta tüüpiline ja edukas saksa kaubalinn. Linna jõukusest annavad tunnistust muuhulgas ka arheoloogilised leiud. 13./14. sajandi vahetusest on Tartust leitud näiteks väga haruldasi, Süürias või Veneetsias valmistatud peekrite kilde. Tartu oli Riia ja Tallinna järel suuruselt kolmas linn Vana-Liivimaal. 15. sajandi alguses oli Tartus üheksa kirikut, rohkesti aedu ning linna ilu kiitsid oma reisikirjades paljud rännumehed. Tartus elas keskaja lõpul kuni 6000 inimest. 15. sajandi lõpuveerandil püstitati Peeter-Pauli kiriku lääneküljele 67 meetri kõrgused tornid, kõrgemad kui kuskil mujal tolleaegses Ida-Euroopas.

Tartu piiskopkonna suhted Pihkva ja Novgorodiga olid läbi sajandite kahetised: üheltpoolt sõltus piiskopkonna ja linna heaolu suures osas kaubandusest venelastega, samas oli pidevalt piirkonflikte ja sõdugi. Kuni 15. sajandi lõpuni olid suhted tavaliselt siiski normaalsed, Tartus asus kaks õigeusu kirikut ja ka "Vene ots" ehk kaubahoov. Seoses Moskva Suurvürstiriigi esilekerkimise ja Novgorodi ning Pihkva minekuga selle võimu alla halvenesid Tartu ja kogu Vana-Liivimaa suhted idanaabritega aga tunduvalt.

1480/1481. aasta talvel käisid Moskva väed Liivimaa-Pihkva sõja raames Liivimaad, selahlugas ka Tartu ümbruskonda rüüstamas. 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Vastuseks sellele lõhuti Tartus novgorodlaste kirik. 1501. aastal, enne Liivimaa-Moskva sõja algust, vangistati Tartus mitukümmend Vene kaupmeest, süüdistades neid Toomkiriku aarete röövimises. Sama aasta lõpus toimus venelaste uus rüüsteretk, mille käigus Tartu ümbrus taas rängalt kannatada sai. 1502. aastal järgnes sellele aga liivimaalaste edukas vasturünnak, misjärel sõlmiti Moskva ja Pihkvaga rahu, mida pikendati korduvalt kuni 1554. aastani.

[redigeeri] Liivi sõda

1558. aasta jaanuaris algas venelaste rüüsteretkega peamiselt Tartu piiskopkonda Liivi sõda. Moskva suurvürsti Ivan IV väed vallutasid pärast piiskopkonna piirilinnuse Vastseliina ja Emajõel olevate Vana- ja Uus-Kastre allutamist sama aasta juulis ka Tartu. Linn alistus pärast mõnepäevast piiramist, sest viimane piiskop Hermann II Wesel pidas olukorda lootusetuks, ehkki linna oleks võidud veel nädalaid kaitsta. Tartu jäi venelaste kätte ligi 25 aastaks. Tartu elanikke küüditati kolmel korral: 1558, 1566 ja 1571. Suur osa linna ehitistest purustati ja hävitati. Liivi sõja lõpuks 1583. aastal oli Tartu suures osas varemetes ja elanikke oli küllaltki vähe. Vene võimu ajal oli Tartu siiski nende kohaliku võimu tugipunkt ning seal tegutsesid edasi nii vene kui ka saksa kaupmehed. Eestlastest linnaelanikke venelased ei küüditanud.

Järgnes 42-aastane Poola valitsemisaeg, mida katkestas vaid Rootsi vallutus aastatel 1600–1603. Poola ajal tegutses Tartus jesuiitide seminar koos selle juures oleva gümnaasiumiga, mida on peetud ka Tartu Ülikooli eelkäijaks. Tartu oli üks Poola vastureformatsiooni keskusi. Poolakad taastasid suure osa linnast, kuid 1600. ja 1603. ning järgnevatelgi aastatel sai linn Poola-Rootsi sõja käigus uusi purustusi.

[redigeeri] Tartu uusajal

[redigeeri] 17. sajand

1625. aastal võtsid Rootsi väed Tartu oma kontrolli alla. Järgneval Rootsi ajal taastati suurem osa linnast.

1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eesti alal (ning teine Rootsi kuningriigis). Eestlastest üliõpilasi sel ajal tõenäoliselt veel ei olnud, õppuriteks olid peamiselt sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased.

Tartu majanduslik tähtsus kaubanduslinnana vähenes, kuna peamiseks transiidilinnaks kujunes Narva. Elanike arv oli Rootsi võimu ajal umbes 2000.

Vene-Rootsi sõja ajal okupeerisid Vene väed Tartu uuesti viieks aastaks (1656-1661).

[redigeeri] 18. sajand

Põhjasõja ajal vallutasid Peeter I väed Tartu 1704. aastal. Esmalt küüditati taas kogu elanikkond. 1708. aastal aga hävitati kogu linn plaanikindlalt: loss, kirikud ja müürid lasti õhku ning majad põletati maha. Nendest sündmustest jutustab eestikeelne Käsu Hansu nutulaul, mis algab sõnadega: "Oh, ma vaene Tartu linn...".

1714. aastal tohtisid küüditatud Tartusse tagasi tulla. Linn oli varemetes. Hädapäraselt ehitati ajutisi puust ja õlgkatustega maju ja kirikuid.

18. sajandi viimasel veerandil oli Tartu elanike arv umbes 3000. Majanduselu hakkas tasapisi kosuma. Tartus toimus igal aastal neli laata, millistest suurim oli kolm nädalat kestev jaanilaat. Sinna tuli ka väliskaupmehi Hollandist, Riiast, Innsbruckist ja mujalt.

1775 aasta 25. juunil valla pääsenud tulekahjus hävis suurem osa Tartu kesklinnast. Puusildu pidi pääses tuli ka ülejõele ning hävitas sealsed eeslinnad. Terveks jäi vaid Laia tänava piirkond. Paljuski tsaarivõimu abiga ehitati linn uuesti üles. Mõjule pääsesid nüüd hilisbarokk ning klassitsism. Muu hulgas kinkis keisrinna Katariina II Tartule kivisilla (valmis 1784), mida on peetud üheks ilusamaks sillaks kogu Liivimaal.

[redigeeri] 19. sajand

Tartu vaade aastal 1866.
Esiplaanil Meltsiveski tiik

1802. aastal avati kohalike aadlike eestvedamisel ja ärgitusel keiser Aleksander I korraldusega Tartus taas ülikool. Ülikooli avamisega kaasnes ka suurem ehitustegevus, muu hulgas valmis 1809 Maarja kiriku varemete kohal ülikooli peahoone (arhitekt Johann Wilhelm Krause); varemetes Toomkiriku kooriossa rajati ülikooli raamatukogu, piiskopilinnuse kunagisele asukohale kerkis Tartu Tähetorn, ülikoolile rajati ka mitmeid abihooneid. Tartu kujunes arhitektuuriliselt klassitsistlikuks linnaks.

19. sajandil esimesel poolel hakkas Tartus toimuma eestlaste rahvuslik ärkamine, mis ilmnes ka nende majandustegevuses. Varem olid eestlased Tartus peamiselt teenijaskonna hulgas, kuid siis hakkasid saksa käsitööliste, kaupmeeste ja teiste ettevõtjate kõrvale tekkima ka eestlaste ettevõtted. Tartu Ülikoolis õppisid ka mitmed eesti soost mehed, nagu Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja mitmed teised.

1869. aastal toimus Tartus esimene eesti üldlaulupidu, mis sai eestlaste ärkamisaja tähtsündmuseks.

Lisaks eestlastele oli üliõpilaste hulgas 19. sajandi teisel poolel arvukalt ka lätlastest üliõpilasi, sest Tartu kuulus tollal Liivimaa kubermangu koosseisu, mille ainus ülikool oligi Tartus. Tartul ja Tartu ülikoolil oli tollal oluline roll lätlaste rahvusliku ärkamisaegse liikumise - noorlätlaste - tegevusel.

Venestusajal nimetati Tartu 1893. aastal ametlikult ümber Jurjeviks^[4], ka ülikoolis muudeti õppetöö venekeelseks. Siiski jäi Tartu endiselt eestlaste rahvusliku liikumise keskuseks. 20. sajandi alguses toimus Tartus nn. "Tartu renessanss", mille eestvedajaks oli Jaan Tõnisson.

[redigeeri] 20. sajandi algus

Esimese maailmasõja käigus vallutasid Tartu 25. veebruaril 1918 Saksa väed. Enne seda olid eestlased jõudnud seal aga juba Eesti Vabariigi välja kuulutada. Vabadussõja alguses hõivasid Nõukogude Vene väed Tartu taas mõneks kuuks, detsembrist 1918 kuni jaanuarini 1919. Suuremaid purustusi need sündmused endaga siiski kaasa ei toonud, kuid kommunistid hukkasid mitmeid silmapaistvaid ühiskonnategelasi, sealhulgas Eesti õigeusu piiskopi Platoni.

[redigeeri] Uusim aeg

[redigeeri] Tartu 1920–1940

1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Tartus rahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel.

Koos Eesti Vabariigi rajamisega läks Tartu linna valitsemine esmakordselt eestlaste kätte. Tartu Ülikoolis hakkas õppetöö toimuma eesti keeles.

Sõdadevahelisel ajal oli Tartu üks Eesti Vabariigi kultuurielu tähtsamaid keskusi. Siin asus neli kõrgkooli ja mitmeid keskseid teadusasutusi, ajalehtede ja ajakirjade toimetusi ning kirjastusi; Tartus toimusid olulised kontserdid, näitused jpm kultuurisündmused.

1. mail 1938 sai Tartu Eesti ainsaks esimese astme linnaks.

1940. aasta 17. juunil algas Nõukogude okupatsioon. 1941. aasta 14. juunil küüditati Tartust tuhandeid elanikke.

[redigeeri] Okupatsioonide aeg

Teise maailmasõja ajal rüüstasid Tartut taganevate Nõukogude vägede hävituspataljonid. Lasti õhku Kivisild. Tartu vanglas tapeti 193 inimest, laibad visati kaevu.

Saksa väed hõivasid Tartu 1941. aasta juulis. Rinne seisis mõnda aega Emajõel, mistõttu linn sai mitmeid purustusi.

Nõukogude väed vallutasid Tartu 1944. aasta sügisel. Enne seda olid nad linna korduvalt pommitanud, mistõttu hukkus palju elanikke ja hävis hooneid. Lahingutegevuse tagajärjel purunes või põles samuti maha suur osa hoonetest, sealhulgas "Vanemuise" teatrihoone, Eesti Rahva Muuseumi hooned Raadil, Kaubahoov, Jaani kirik, uus Maarja kirik jpm. Enamik purustatud hooneid lõhuti hiljem maatasa ning kaeti mullaga. Siiski säilis enamik vanalinnast.

Suur osa 1944.a. purustatud Tartu kesklinna kvartalitest oli kuni viimase ajani hoonestamata ning haljastatud, sest Tartu legendaarne peaarhitekt Arnold Matteus ei soovinud sinna püstitada kahtlase väärtusega ehitisi. Kahjuks on viimastel aastatel sinna püstitatud mitmeid kahtlase väärtusega ning mahtude osas sobimatuid ehitisi (nt Tartu uus kaubamaja, mida halvustavalt "Tallinna Ülikooliks" kutsutakse).

1949. aasta märtsis toimus uus küüditamine.

Nõukogude okupatsiooni ajal vähenes Tartu tähtsus Eesti kultuuris. Likvideeriti Tartu Kõrgem Kunstikool "Pallas", Tartu Kõrgem Muusikakool, Tartu Õpetajate Seminar ja mitmeid teisi kultuuri- ja haridusasutusi. Tartu piirile rajati Nõukogude sõjaväelennuväli ning linn muutus kinniseks.

[redigeeri] Tartu kaasajal

Vabariigi aastapäeva taastähistamine 24.02.1989

1988. aastal toimusid Tartus Muinsuskaitsepäevad, mille käigus toodi välja Eesti lipuvärvid.

Tartus asub Riigikohus ning alates 2001. aastast Haridusministeerium (praegu Haridus- ja Teadusministeerium).

[redigeeri] Vaata ka

• Rahvaste Monument
• Tartu raad
• Tartu linnapea

[redigeeri] Viited

[redigeeri] Välislingid

• Ajalooline Tartu