Tartu Ülikool

Allikas: Vikipeedia

reklama1

Tartu Ülikool

Ladina keeles: Universitas Tartuensis
Asutatud:	1632
Tüüp:	Avalik-õiguslik
Rahaline eelarve:	1570,29 miljonit Eesti krooni (2007)^[1]
Rektor:	Alar Karis
Töötajaid:	943
Üliõpilasi kokku:	17 318 (2008)^[2]
Bakalaureuseõppes:	12 177 (2007)^[3]
Magistriõppes:	3 618
Doktoriõppes:	1197 (2007)
Asukoht:	Tartu, Ülikooli 18, Eesti
Ühendus:	EUA Coimbra Group, Utrecht Network
Kodulehekülg:	http://www.ut.ee

Tartu Ülikool on vanim ja suurim Eestis tegutsev ülikool. Aastatel 1940–1941 ning 1944–1989 kandis nime Tartu Riiklik Ülikool, lühend TRÜ.

Ülikoolil on 10 teaduskonda ja 5 kolledžit (2008).

Sisukord

1 Tartu ülikooli ajalugu
2 Tartu Ülikooli teaduskonnad seisuga 1. jaanuar 2008
3 Kolledžid
4 Rektor
5 Viited
6 Vaata ka
7 Välislingid

[redigeeri] Tartu ülikooli ajalugu

30. juunil 1632 kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Academia Dorpatensise asutamisüriku. Esimesed üliõpilased immatrikuleeriti 20. ja 21. aprillil 1632. Academia Dorpatensise (Academia Gustaviana) pidulik avamine toimus 15. oktoobril 1632.

Aktusel pidas Liivimaa kindralkuberner ja ülikooli kantsler Johan Skytte kõne, milles esitas oma seisukoha, et ülikoolis peavad saama õppida mitte üksnes aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad.

Academia Gustavianal neli teaduskonda: filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond.

Kõik üliõpilased alustasid õpinguid filosoofiateaduskonnas, mis andis üldisema kõrghariduse ja oli baasiks mingile erialale. Selline üldine kõrgharidus, mis taotles, et üliõpilane oleks kõiketeadja, nõudis kuni kuus aastat kestvaid õpinguid. Igal juhul oli selleks vaja vähemalt kaks aastat. Pärast seda järgnes spetsialiseerumine ja veel kolm aastat õpinguid samas või mõnes muus teaduskonnas. Seega oli normaalne õpiaeg ülikoolis üheksa aastat, kuigi võis toime tulla ka lühema ajaga^[4].

Ülikooli töö Tartus katkes Vene-Rootsi sõja tõttu ja Vene vägede rünnakuga Rootsi Balti provintside vallutamiseks 1656. aastal. Selle käigus kapituleerus ka Tartu linna piiravatele Vene vägedele. Tartu Ülikooli professorid ja üliõpilased põgenesid sõja jalust Tallinna, kuid katse rajada ülikool Eestimaa kubermangu pealinnas äpardus Tallinna rae vastuseisu tõttu. Professorid said kasutada Tallinna Gümnaasiumi ruume küll kuni 1665. aastani, kus akadeemiline tegevus soikus lõplikult 1665. aastal.

Aastal 1690 sai Tartust jälle ülikoolilinn. Rootsi-vastase koalitsiooni ning 1695.–1697. aasta suure näljahäda tõttu viidi ülikool Tartust Pärnusse. 28. augustil 1699 avatud Pärnu Academia Gustavo-Carolina pääses Põhjasõja käigus 1708. a. toimunud Tartu elanikkonna küüditamisest. Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710. aastani, mil ta suleti seoses linna kapituleerumisega Põhjasõjas Vene vägedele 12. augustil 1710.

[redigeeri] Rootsi aeg Tartu Ülikoolis

Kuna kohalikku õppejõudude kaader puudus, siis loodi see Tartusse kutsutud professoritega, kes säilitasid oma senised teaduskontaktid ning seetõttu kujunes ja arenes ka Tartu Ülikool oma õppetegevuses ühises Euroopa kultuuriruumis. Abi oli ka Lundi Ülikoolist. Õppeained filosoofiateaduskonnas jagunesid pärisfilosoofilisteks (metafüüsika, loogika, dialektika, retoorika, eetika, poliitika) ning natuurfilosoofiaks, mis oli seotud loodusteadustega.

Õppetegevuse aluseks oli Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée) õpetus, kes võitles selle eest, et teadus vabaneks teoloogia ja Aristotelese autoriteedist. Ajaloo käsitluses oli käsitlus jaotati neljaks üksteisele järgneva suurriigi ajastuks. Täppisteaduste alal oli Tartu ülikool silmapaistev eriti selle poolest, et see oli esimene ülikool, kus hakati pidama süstemaatiliselt loenguid Newtoni õpetusest. Seda tegi matemaatikaprofessor Sven Dimberg vähemalt 1693. aastast alates. Newtoni gravitatsiooniteooria võeti Tartus vastu samal ajal, kui Inglismaal suhtuti sellesse veel skeptiliselt.

Olulist osa kultuuriloos etendas see, et paralleelselt organiseerimistöödega ülikooli rajamiseks toimusid ettevalmistused ülikooli trükikoja asutamiseks. Esimeseks Eestis trükitud raamatuks on peetud Henrik Boismanni disputatsiooni. Ülikooli trükikoja viimane trükis ilmus jaanuaris 1710. Üldse ilmus u 1500 üllitist. Academia Gustaviana trükikoja avamisega (avati ülikooli eelkäija Tartu gümnaasiumi juures) sai alguse raamatutrükkimine Eestis.

Tartu Ülikooli avamise kõne, rariteetse raamatu tiitelleht

[redigeeri] Maarahva keel Tartu Ülikoolis

Ülikooli asutamisel lubati, et mitut rahvusgruppi ühendavas Liivimaa kubermangus antakse haridust ka ümberkaudsete piirkondade elanikele - peale Lõuna-Eesti elanike veel läti ja ingeri-isuri) keeles. Tegelikult õppe- ja teadustöö toimus ainult ladina keeles, sest sellel ajal ei olnud reaalne, et akadeemilist haridust võiks anda mõnes muus keeles, kuna eestlaste, kui talurahva maakeel ei olnud veel selleks ajaks arenenud kultuurkeeleks, milles oleks olnud võimalik teadustöö ja ülikooliharidus.

Kohalikud Rootsi võimuesindajad aga soodustasid pastorite ja riigiametnike kohaliku keele õpet. Kuningavõimu korraldusel pidid Baltimail riigiameteid taotlevad kandidaadid, õppima vähemalt kaks aastat Tartu või Pärnu ülikoolis, et omandaad elementaarne keeleoskus. Kohaliku keele õppimine oli soodustavaks asjaoluks õppestipendiumi saamisel. Eesti keele oskus oli õppejõududele vajalik, et olla suuteline otsustama, kas üliõpilase keeleoskus on nõutaval tasemel kirikuõpetaja või riigiametniku kohale asumiseks, samuti Tartu perioodil ka suhtlemiseks Tõrvandi küla talupoegadega, sest see küla oli jagatud professorite vahel nende sissetulekute suurendamiseks.

Tartu ülikooli kasvandikest on eesti keele arendamisel silmapaistev roll: Johann Gutslaffil, kes tõlkis Lõuna-Eesti keelde Piibli ja Andreas Virginius (1640–1701), kes tõlkis 1686. Lõuna-Eesti keelde Uue Testamendi. Koos pojaga tõlkis ta eesti keelde ka osa Vanast Testamendist ning osales suure katekismuse ja lauluraamatu tõlkimises. Martin Gillaäus (1610–1686), kes oli Tallinna Toomkiriku eesti koguduse õpetaja, keda peetakse esimeseks, kes mõistis, milline on eesti keeles omastav kääne.

[redigeeri] Venemaa keisririigi aeg Tartu Ülikoolis

18. sajandi lõpul kattusid Vene keskvõimude hariduspoliitilised huvid baltisaksa eliidi taotlustega. 21.–22. aprillil 1802 taasavati Tartu ülikool rüütelkondadest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina. 12. detsembril 1802 Aleksander I poolt kinnitatud asutamisaktiga sai ülikoolist saksakeelne Vene riigiülikool (Kaiserliche Universität zu Dorpat; Imperatorski Derptski Universitet).

Ülikooli klassitsistlikus stiilis peahoone on ehitatud 1804–1809.

Tartu Ülikooli peahoone

Aastatel 1828–1838 koolitati Tartu Ülikooli Professorite Instituudis tulevasi professoreid Venemaa ülikoolidele.

Aastal 1803 avati eesti keele lektori ametikoht. Aastal 1838 asutati ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts (Gelehrte Estnische Gesellschaft).

Tartu ülikooli dünaamiline areng kestis aastatel 1820–1890, millest aastaid 1855–1880 on peetud akadeemilise enesekesksuse ajastuks, kuid vilistlaste silmis hoopis teiseks õitsenguajaks. Seal õppisid või õpetasid galvanoplastika leiutaja Moritz Hermann Jacobi, kaasaegse embrüoloogia üks rajajaid Karl Ernst von Baer, füüsikalise keemia üks rajajaid Wilhelm Ostwald, vere hüübimise fermentatiivse teooria ja vereülekande aluste väljatöötaja Alexander Schmidt jpt.

Esimesed üliõpilasorganisatsioonid tekkisid maiskondlike korporatsioonidena. 1824–1855 olid korporatsioonid ametlikult keelatud, 1862. aastal korporatiivne üliõpilasriik legaliseerus. Eesti üliõpilaste koondumine algas 1870. aastal "Kalevipoja" ühislugemistelt. Kalevipoja õhtutelt sai alguse Eesti Üliõpilaste Selts (1873–1881 tegutseti selts Vironia nime all). 1884. aastal pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, sini-must-valge trikoloor.

TÜ peahoone (2006)

1889. aastal alanud venestuslaines muudeti Tartu ülikool tavaliseks kõrgemaks õppeasutuseks Imperatorski Jurjevski Universitet. 1895 kehtestati õppekeeleks vene keel. Hoolimata suurtest muudatustest üliõpilaskonnas ja professuuris jäi Tartu vene ülikool rahvusvaheliseks teaduskeskuseks. Tartu ülikooli erilisus Venemaa kontekstis seisnes selles, et ta haris impeeriumile kõigis teadusvaldkondades silmapaistvaid teadlasi ja kõrgemaid riigiametnikke, eriti õiguse ja diplomaatia valdkonnas.

Maailmasõja keerises häiris 1915. aastast alates akadeemilist elu ülikooli varade ja isikkooseisu evakueerimine. Tartu vene ülikooli lõpp 1918. aasta kevadel ja vene ülikooli "vabatahtlik" lahkumine vabastas tee sisuliselt uuele provintsiülikoolile - saksa okupatsioonivägede poolt kavandatud Balti hertsogiriigi maaülikoolile (Landesuniversität Dorpat). Maaülikool avati 15. septembril 1918, kuid oli sunnitud paari kuu pärast oma tegevuse lõpetama. 27. novembril 1918 andis sõjaväekomando komandör Tartu ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud komisjonile.

[redigeeri] Eesti aeg Tartu Ülikoolis

Eeltööd ülikooli avamiseks olid alanud märtsis 1918. 1. detsembril 1919 alustas ülikool tööd eestikeelse Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolina. Esialgset õppejõudude nappust aitasid leevendada kutsutud teadlased ja õppejõud Soomest, Rootsist ja Saksamaalt.

Tartu Ülikooli peahoone

Esimesel nõukogulikul õppeaastal 1940/1941 suleti üliõpilasühendused ja akadeemilised seltsid ning katkesid senised teaduskontaktid Lääne-Euroopa teaduskeskuste ja ülikoolidega. Toimus õppekavade ühtlustamine Nõukogude Liidus kehtivatega ja üleminek üleliidulisele õppekorraldusele: kehtestati kursuste süsteem, õppekavadesse lülitati kohustuslikena uuest ideoloogiast marksismist-leninismist lähtunud õppeained, NSVL ajalugu. Tartu ülikooli üliõpilaskonda ning õppejõude tabasid repressioonid ja küüditamine.

Saksa okupatsioonivõimude saksakeelne Ostland-Universität in Dorpat kavandati kogu Baltikumi tarvis. Kuid hetkevajadusi arvestavalt avati eestikeelsena Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool, mis tugines 1938. aasta ülikooliseadusele. Sõjaaja tingimustes olid eelistatud arsti-, loomaarsti- ning põllumajandusteadused.

Teise maailmasõja sõjatules hävis 22 ülikoolile kuulunud hoonet ja vara, õppejõudude ja teenistujate eluasemeid ning raamatukogusid.

1944. aasta sügisel jätkati 1941. aasta suvel pooleli jäänud ümberkorraldusi. Ülikool allus Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadile ja alates 1946. aastast NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumile. 1949. ja 1950. aastate alguse kataklüsmid ja repressioonid ei jätnud puudutamata ka ülikooli.

Aastad 1989–1992 muudeti Tartu ülikooli organisatsiooni ja akadeemilist sisu ning taastati akadeemilised traditsioonid.

Aastast 2003 kuulub Tartu Ülikool

Coimbra gruppi, kuhu kuulub veel 36 Euroopa ülikooli,
Utrecht network, kuhu kuulub veel 33 Euroopa ülikooli.

[redigeeri] Tartu Ülikooli teaduskonnad seisuga 1. jaanuar 2008

[redigeeri] Kolledžid

[redigeeri] Rektor

Pikemalt artiklis Tartu Ülikooli rektor

Ülikooli juhtis pärast Jaak Aaviksoo siirdumist poliitikasse ja ebaõnnestunud rektorivalimisi rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaar. 31. mail 2007 valiti rektoriks Alar Karis.