Spioon

Allikas: Vikipeedia

reklama1

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist.

Spioon ehk luureagent on isik, kes kogub ja edastab salajast informatsiooni välisriigile või konkureerivale firmale.

Spioon võib olla väljaõpetatud luureohvitser, kes saadetakse välisriiki infot koguma või siis kohapealt värvatud salajasele infole ligipääsu omav isik.

[redigeeri] Värbamine

Spiooniks sobiv isik selekteeritakse kõigepealt välja, seejärel püütakse tulevane spioon värvata. Tänapäeval värvatakse suurim hulk tulevasi luuretöötajaid peamiselt ülikoolidest, olenevalt sellest milliste erialaste teadmistega spetsialiste läheb vaja. Samuti võib suuremate luureametite kodulehekülgedelt leida isegi avalikke kontaktandmeid kelle poole pöörduda, kuid tavaliselt on värbajaks agendi esimene kontrollija või spetsiaalne luureohvitser, kelle ülesandeks ongi uute agentide värbamine.

Värbamiseks on peamiselt 5 moodust:

a) materiaalsete hüvede pakkumine (raha, auto jne),

b) ideeline motivatsioon (usk, poliitilised vaated jne),

c) šantaaž (kompromiteeriva informatsiooni kasutamine isiku sundvärbamiseks),

d) sundvärbamine (ametikohustustest sõltuvalt. Näiteks sõdurile käsu korras ülesannete andmine),

e) ego (kasutatakse ära värvatava kõrge enesehinnag, meelitades teda näiteks kiitustega ning rõhutades tema teenete suurt tähtsust).

[redigeeri] Koolitamine

Elukutselise luureagendi väljaõpetamine on aeganõudev ja kulukas tegevus. Suurematel luureagentuuridel on selleks riiklikult finantseeritavad erikoolid. Agent peab oskama koguda infot ja seda edastama vastuluurele vahele jäämata. Tänapäeval on selle tehnilise ja psühholoogilise keerukuse tõttu kutselisele luureagendile esitatavad nõuded väga karmid, hõlmates peamiselt võõrkeeli, erialase tehnika kasutamise oskust, krüptoloogiat, jälitamisõpet, psühholoogilist vastupidamist jne. Ka on suured erinevused tulevaste välis- ja vastuluuretöötajate koolitamise vahel.

[redigeeri] Spiooni juhtimine

Spiooni juhib kontrollija, kelleks on tavaliselt spetsiaalse ettevalmistuse saanud luureohvitser. Kontrollija jagab ülesandeid ja võtab vastu kogutud informatsiooni. Sageli püütakse salastatust hoida sellisel viisil, et info saaja ja spioon kokku ei puutu. Sellisel juhul kasutatakse nn. postkaste. Postkastid jagunevad elusaks ja elutuks postkastiks (elus postkast on isik, kelle ülesandeks on info edastamine ühelt isikult teisele või ka ühest elutust postkastist teise. Selliseid isikuid nimetatakse kulleriteks.)

[redigeeri] Spiooni tegutsemine

Erinevalt filmides nähtust ei ole reaalsel spioneerimisel midagi ühist pikkade tagaajamiste ja tohutute tulistamisepisoodidega. Tüüpiline spioon on tavaline keskealine ametnik, kellel ligipääs salastatud andmetele ja kes materiaalsete hüvede või ideoloogiliste kaalutluste tõttu on nõus edastama dokumente või nende koopiaid teise riigile või konkureerivale firmale. Peamine hulk informatsiooni, mis luureametkond analüüsiks saab, ei ole üldse ülisalajase loomuga. Näiteks analüüsivad luureametkonnad tavalist ajakirjanduses avaldatud informatsiooni. Tänapäeval moodustab suurima osa informatsioonist majanduslikel kaalutlustel kogutud teaduslik-tehniline info, mille saamiseks värvatakse teiste riikide tööstuste ja teaduslaborite spetsialiste.

[redigeeri] Legend

Spiooni olemasolu aluseks on olemasolev reaalne või (kui spioon on tegelikult teise riigi kodanik) väljamõeldud elulugu ehk legend. See on vajalik, et vastuluurele või ka näiteks tavalist rutiinset kontrolli tegevale politseinikule mitte vahele jääda. Sageli luuakse legend nii reaalsetest kui ka väljamõeldud osadest. Eesmärk on selle vastupidavus kontrollile. Tulevane spioon elab eelnevalt aastaid mõnes teises riigis, kus ta saab reaalselt väljaantud dokumendid ja ümbritseb ennast isikutega, kes tema olemasolu selles kohas võivad hiljem kinnitada. Legendide loomiseks on igas luureametkonnas spetsiaalne osakond, mille ülesandeks on dokumentide võltsimine ja uute isikute väljamõtlemine ja nende loomine, seejärel tulevase spiooni sobitamine legendi. Mida pikema elueaga (kontrollimisel vastupidavamat) legendi vajatakse, seda aeganõudvam on selle ettevalmistamine ning ka seda tehniliselt keerukam on legend.

[redigeeri] Allumine

Iga spioon kuulub tavaliselt mingisse spioonigruppi. Spioon ei pruugi teada teiste olemasolust midagi, tema ainuke kokkupuude on antud gruppi juhtiva kontrollohvitseri või kulleriga. Kontrollija omakorda allub residendile, kes teises riigis asuvat luureteenistuse filiaali ehk nn. residentuuri juhib. Resident allub luureameti mingile kindlale osakonnale. Üks residentuur juhib mitmeid spioonigruppe, samuti võib ühes riigis olla mitmeid residentuure. Spiooni juhtivaid kontrollijaid või nendega sidet pidavaid kullereid vahetatakse aeg-ajalt salastatuse, samuti ka koostöö sujuvuse huvides. Väga tähtsatele spioonidele suunatakse väga kogenuid kontrollijaid või neid juhitakse hoopis elutute postkastide kaudu ning nende alluvus ei ole üldse nn residentuuripõhine vaid nende kontrollija allub otse mõnele kõrgele luurejuhile. Nii minimeeritakse veelgi isikute ringi, kes spioonist midagi teavad. Selliste agentide olemasolul agendivõrgud puuduvad.

[redigeeri] Sidepidamine

Spioon peab edastama kogutud informatsiooni. Selleks võib ta kasutada:

a) tehnilisi sidevahendeid (raadiot, telefoni, sateliiti jne)

b) elutut postkasti, ehk varem kokkulepitud kohta, kuhu info jäetakse. Tavaliselt on selleks spetsiaalselt ettevalmistatud peidikud. Tänapäeva elutu postkast on väliselt loomulik ese (näiteks tänavakivi) mis sisaldab kõrgtehnoloogilist tehnikat (näiteks on võimeline wifit kasutavast sülearvutist või pihuarvutist laadima kiirelt andmeid) ja kindlasti ka enesehävitamistehnikat (põletab sisu; kustutab kettad nii, et neid ei saaks taastada jne). Nende loomisega tegelevad igas luureametkonnas spetsiaalsed osakonnad. Elutuks postkastiks võib olla ka ajakirjandus, näiteks kuulutusteleht.

c) elusat postkasti ehk kullerit. Need on agendid, kelle ainukeseks ülesandeks on andmete vedu. Nende kasutamise eeliseks on jälitamise kontrollimise võimalikkus ja kokkupuute vältimine kontrollija ja spiooni vahel. Puuduseks liigne infoteadlikkus ning samuti kiputakse neid sageli operatsioonide kasu nimel kergelt ohverdama. Tänapäeval kasutatakse pigem elutut kui elusat postkasti.

d) edastamist otse kontrollijale. Kontrollija kasutamine on küll suure turvalisusriskiga kuid sageli väga vajalik agendi psühholoogilise stabiilsuse tagamiseks. Tähtsal agendil on ainult üks kontrollija, kes tegeleb ainult temaga.

e) pöördumist saatkonda. Diplomaadid on saanud oma töö tõttu teatava luurealase väljaõppe (kuid mitte kõik ei ole luureohvitserid). Saatkonda pöördumine on luureajaloos üsna tavaline juhtum. Miinuseks see, et saatkondi jälgitakse rutiinselt ning seetõttu on suur võimalus, et info edastamine jääb ühekordseks juhtumiks.

[redigeeri] Vahelejäämine

Ajalugu teab suurel määral ainult neid spioone, kes on vahele jäänud. Üksikuid tippspioone on avalikustatud ka peale nende surma kuid üldiselt edukate spioonide tegevust varjatakse niikaua kui see on võimalik, et varjata millisest allikast ja millist informatsiooni on saadud ning loomulikult saab nende edukuse kogemust kasutada hiljemgi.

Peamised vahelejäämise põhjused on:

a) ülejooksiku või topeltagendi edastatud informatsioon,

b) oma isiku paljastamine kolmandatele osapooltele (see on ka põhjus, miks residentuur hoiab oma spioonide eraelul väga täpselt silma peal),

c) vastuluure analüüsil põhinev sissekukkumine (vastuluureametid analüüsivad vastase kätte sattunud info võimalikku päritolu. Kuna salajase info omajaid on üldiselt väga väike ring, siis on pikaajalise luureinfo analüüsimisega võimalik leida võimalikud spionaazis kahtlustatavad),

d) sissekukkunud spioonilt ülekuulamisel saadud info,

e) üleminek vastase poolele (Sellisel juhul võidakse sinust teha ka topelagent ehk isik, kes hakkab uue "tööandja" juhtimisel töötama oma esialgse "tööandja" vastu. Sellist agenti nimetatakse ka mutiks),

f) nn. inimlik viga, s.t spiooni enda hooletusest tehtud viga mis võimaldab tema isiku paljastamise.

Iga spiooni tekitatud kahju on tavaliselt üsna korvamatu. Seetõttu on vastuluurele antud õigused spioonide püüdmisel peaaegu piiramatud ning väljaõppeta või oskamatult juhitud spioonide vahelejäämise oht väga suur.

[redigeeri] Vältimine

Vahelejäämise vältimiseks minimeeritakse isikute arv, kes spiooniga kokku puutuvad. Samuti antakse spioonile luureametisisene varjunimi, millega teda dokumentides tähistatakse. Seda vahetatakse aja jooksul. Kokkusaamised spiooniga on eelnevalt ette plaanitud, tema teekond kokkusaamispunkti on kindlaks määratud ja tavaliselt üsna pikk, keeruline ja kellaajaliselt täpselt paigas. Selle jooksul kontrollitakse, et ei oleks võimalikku jälitamist. Tähtsamate agentidega kokkusaamiste või info üleandmiste arv minimeeritakse, et vähendada ohtu. Agenti kontrollitakse pidevalt, vähendamaks topeltagendi õnge sattumist. Tema motivatsiooni püütakse hoida üleval; raha eest tegutsevate agentide puhul on see lihtsam, ideelistel alustel tegutsejaid on aga märgatavalt raskem motiveerida. Samas on viimased kindlamad ning risk topeltagendiks muutumiseks palju väiksem kui materiaalsete hüvede või santaažiga värvatute puhul.

[redigeeri] Tagajärg

Üks kättesaadud agent tähendab üsna suuri kahjusid ka tema "tööandjale". Kõik temaga kokku puutunud luureagendid on potensiaalsed vahelejääjad ja seetõttu on esmatähtis nende välja viimine riikidest, kes võivad nad arreteerida. Pikalt spiooniks olnute puhul võib see tähendada terve residentuuri tagasikutsumist. See on keeruline, kallis ja aeganõudev tegevus ning seetõttu on sellisteks juhtumiteks läbimõeldud tegevuskavad, kuhu kaasatakse peale luureagentide ka diplomaate ja eriüksusi. Märgatavalt kahjulikum igale spiooni juhtivale luureametkonnale on sattumine olukorda kui vastase luure suudab agendi "üle värvata". Teisele luureametile koostööd tegev kuid esmast värbajat pettev nn. topelagent võib külvata palju segadust; reeta esialgse "tööandja" agente ning plaane, saata desinformatsiooni (ehk valeinfot) ning topelagendiks muuta ka teisi agente. Kuulsaimad vahelejäänud agendid ongi just nimelt nn. topeltagendid, kusjuures nende esialgne ülesanne oligi olla topelagendiks, imbudes vastase luureteenistusse. Ajaloo kuulsaim spioon, Kim Philby, imbus nii Suurbritannia kui, teatava aja, ka Ameerika Ühendriikide luureteenistustesse, töötades neis juhtivatel ametipostidel, olles algusest saadik tegelikult Nõukogude Liidu tsiviilluureameti KGB agent.

[redigeeri] Karistused

Spionaaž on riigivastane kuritegu ja üks karmimalt karistatavaid kuritegusid läbi aegade. Sõjaolukorras on peaaegu eranditult spionaažis süüdi mõistetu karistuseks surmanuhtlus. Rahu ajal on spiooni karistus võrdne muude raskete kuritegude sooritajate omadega, Eesti Vabariigis on selleks vabadusekaotus kuni 10 aastat.

[redigeeri] Tuntud spioone

[redigeeri] Vaata ka

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Spioon"

Wikipedia