Allikas: Vikipeedia

Regilaul ehk regivärsiline rahvalaul ehk vanem rahvalaul on vanemat tüüpi eesti rahvalaul. Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoomlaste ja algbaltlaste ühispärandisse, hinnangud vanusele varieeruvad tuhandest kahe tuhande aastani. Eestis oli regilaul elujõuline ligikaudu 19. sajandi keskpaigani, siis tõusid esiplaanile uuematüübilised lõppriimilised keerukama meloodiaga laulud.

Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) 'tantsulaul'; rege 'rida'; rege- v rigenlied 'rahvalaul'. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt.

Regilaulu motiive on oma heliloomingus kasutanud Veljo Tormis.

Eesti regilaule on avaldatud kihelkondade kaupa kogumikus "Vana kannel"

[redigeeri] Põhitunnused

Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus.

Regilaulus on esikohal sõnad, muusika lisab tekstile ilmekust. Regilaulu teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsivormiks on regivärss - lõppriimita neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss. Soome ja Karjala rahvapärimuses kasutatakse selle värsimõõdu kohta terminit "Kalevala-mõõt". Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust, mistõttu on seda nimetatud ka neljajalaliseks trohheuseks ("veere, veere, päevakene"). Selline värsivorm kujunes rohkem kui tuhat aastat tagasi. Värsimõõdu nõudel on rahvalauludes läbi sajandite säilinud vanapäraseid sise- ja lõpukaota keelendeid (näiteks laulemaie), mis üldkeelest on ammu kadunud. Väga vanad on mõned meie ajani ulatunud lauludki, näiteks "Loomislaul" ja "Suure tamme laul".

Regilaulu viis (nimetati ka tooniks või mõnuks) on lühike ja väikese ulatusega. Regiviis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis kohtame mitmehäälsust. Regiviiside seas on palju rühmaviise, see tähendab, et ühte ja sama viisi kasutati mitme eri teksti jaoks (näiteks kiigetoon, karjatoon, pulmatoon).

Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Eeslaulja viib laulu edasi, arendab seda; koor kordab eeslaulja esitatud värsse, annab talle mõtteaega. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauldes võidi rõhutada rütmi näiteks keha õõtsutamise või jalapõrutusega. Lüroeepilisi laule on esitatud ka tantsulise liikumise saatel (näiteks setu "Pöörajooks" või Kihnu rattas laulmine). Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. Regilaulu esitajat kutsuti laulikuks, kaasitajaks või leelotajaks. Regilaulud levisid suuliselt põlvest põlve ja olid kollektiivne looming.

[redigeeri] Regilaulu liigid

• Lüroeepilised laulud – tundelised, jutustava sisuga, fantaasiateemalised, muistenditele toetuvad (Loomise laul)
• Töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud jt)
• Kommetega seonduvad tavandilaulud (pulmalaulud, mardi- ja kadrilaulud jt)
• Perekonnaelust ja ühiskonnasuhteist kõnelevad laulud (vaeslapselaulud, orjalaulud jt)
• Kiige-, mängu- ja tantsulaulud

[redigeeri] Regilaulu žanrid

Žanriliselt eristatakse meeleolu ja elamusi vahendavaid lüürilisi laule ("Lauliku lapsepõli") ja sündmustest jutustavaid lüroeepilisi laule ("Venna sõjalugu").

[redigeeri] Vaata ka

• Regivärss
• Regiviis
• Eesti rahvalaul

[redigeeri] Välislingid

• Eesti rahvalaulude antoloogia
• Rein Sikk, "Viis meetrit regilaulu jõuab Toompeale raamatukokku", Eesti Päevaleht, 7. juuli 2008