Raamatukogude ajalugu
Allikas: Vikipeedia
reklama1
Raamatukogu on asutus, mille ülesandeks on trükiste ja muude infokandjate kogumine, töötlemine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine lugejaile.
Raamatukogu on organisatsioon või selle osa, mille põhieesmärk on kujundada ja hallata teavikute kogu ning võimaldada selliste infoallikate ja -vahendite kasutamist, mis on nõutavad õppe- ja teadustöö ning info-, kultuuriliste või meelelahutuslike vajaduste rahuldamiseks.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu.
[redigeeri] Vana-Idamaade raamatukogud
Esimesed teated raamatukogu olemasolust pärinevad Ees-Aasia jõgikonnast, kus praeguse Iraagi territooriumil asus Sumeri riik. Vanimad säilinud kirjatekstid pärinevad umbes aastast 3000 eKr. Esimesed raamatukogud tekkisid mitmesuguste riiklike, majanduslike jt dokumentide koguna. Sellise institutsiooni teke johtus sumeri kultuuri jõudmisest arengujärku, mil inimesel tekkis vajadus end teadvustada.
Vanimad raamatukogud avastati enne Esimest maailmasõda alanud ja 1927. aastal jätkunud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus Sumeri riigi territooriumil. Peamiselt Eufrati jõe kallastel asunud linnade alalt leiti hulk savitahvleid anonüümsete teostega – vanade kaartidega, kirjandustekstidega, töödega matemaatikast, põllumajandusest ja teistest teadmisvaldkondadest.
Üks vanimaid, meie päevini säilinud, kogusid on Heti riigi valitsejale Hattusilis III-le (1283-1260 eKr) kuulunud raamatukogu. Tema loss asus riigi pealinnas Hattusas. Heti riik eksisteeris seitsme sajandi vältel teisel aastatuhandel eKr Väike-Aasia ja tänapäeva Süüria territooriumil.
Suurim ja tuntuim vana aja raamatukogu oli Assüüria kuninga Assurbanipali (668-631 eKr) raamatukogu, millele oli aluse pannud kuningas Tiglatpilesar I (1112-1074 eKr). See raamatukogu, mis sisaldas babüloonia kirjanduse rikkalikemat kogu, asus Assüüria pealinnas Niinives. Raamatukogu fond koosnes umbes 5000-10000 savitahvlist. Assurbanipali raamatukogu oli universaalne. Seal säilitati kuninganimistuid, matemaatika, astronoomia ja meditsiinialaseid töid, sõnastikke ja grammatikaid. Religioossed tekstid asusud eraldi ruumis. Just sellest raamatukogust leiti kõige täielikum akkadikeelse müüdi tekst Sumeri valitsejast Gilgamešist.
Egiptuses oli raamatukogu kohta kasutusel kaks terminit – “raamatumaja” ja “elu maja”. Esimese termini all mõeldi templiraamatukogusid, teine termin tähistas templi juures asuvat omalaadi teadusasutust. “Elu maja” täitis ka raamatukogu funktsiooni, kuid sealseid raamatuid kasutati religioossetel ja hariduslikel eesmärkidel. Raamatukogu hoidja amet oli riiklik ja pärandatav. Selle võis edasi anda vaid “kõrgeimatesse teadmistesse” pühendatuile. Raamatukogus säilitatavaid ürikuid kasutasid kas valitsejad või preestrid, sest üksnes nemad olid “pühendatud”. Vana-Idamaade raamatukogu on ühtaegu nii raamatukogu kui ka arhiiv. Vana-Idamaade raamatukogu tuleb pidada raamatukogu omalaadseks “esiisaks”.
[redigeeri] Vanakreeka raamatukogud
Sõna “raamatukogu” tekkis Vana-Kreekas. Termin “raamatukogu” – biblioteek – tekkis kahe sõna “biblion’i” ja “théke” ühendamisel. Tänapäevasele raamatukogule lähedase raamatukogu teke on seotud uut tüüpi raamatukogu – museioni raamatukoguga. Museioniks nimetasid kreeklased muusade elupaika. Museioni rajamise idee kuulub ateenlasele Aristoklesele, hüüdnimega Platon (427-347 eKr), kes omakorda võttis selle üle tänapäeva Itaalia territooriumil elanud pütagoorlastelt. Museioni all mõistis Platon nii kultuuri-, teadus- ja uurimisasutust kui ka hariduskeskust. Lisaks raamatukogule sisaldas see ka kaardikogu ja erinevate uurimisvahendite mudeleid.
[redigeeri] Hellenistliku maailma raamatukogud
Antiikmaailma suurim raamatukogu oli Aleksandria raamatukogu – Aleksandria Museioni raamatukogu, mida sageli nimetatakse hellenistliku maailma suurimaks avalikuks raamatukoguks. Raamatukogu asutas hellenistliku Egiptuse valitseja Ptolemaios I Soter (323-328 eKr). See oli tolleaegne kõige rikkalikum ja täielikum raamatukogu. Peamiseks ülesandeks oli koguda kreeka kirjandust ja teiste rahvaste teoste kreekakeelseid tõlkeid, kusjuures hangiti kõige erinevamat kirjandust kreeka tragöödiatest kokaraamatuteni välja. Aleksandria raamatukogus viidi esmakordselt sisse õpetlase ja poeedi Kallimachose (u 310-240 eKr) loodud kataloogimis- ja paigutussüsteem.
Kuningas Eumenese (197 – 160 eKr) asutatud Pergamoni raamatukogu võistles oma fondide suuruselt Aleksandria raamatukoguga. Pergamon oli oma aja arstiteaduse keskus, mistõttu raamatukogusse püüti muretseda kirjandust eelkõige sellest teadmistevaldkonnast. Pergamoni raamatukogu ajalugu lopes 43. aastal eKr, mil Pergamon oli juba Rooma provints ja Marcus Antonius (u 83 – 30 eKr) kinkis suure osa raamatukogust Egiptuse kuningannale Kleopatrale.
[redigeeri] Vana-Rooma raamatukogud
Erinevalt kreeklastest ja hellenistlike riikide kodanikest ei tundnud roomlased lugemise vastu eriti suurt huvi ja seda kuni viimase sajandini eKr. Raamatukogud toodi sõjaretkedelt kaasa trofeedena. Esimesena toodi 168. aastal eKr Makedoonia valitseja Perseuse raamatukogu. Esimese suure raamatukogu avas Roomas Gaius Asinius Pollio (76. eKr – 5. a. D.). Tema seadis raamatukogule ülesandeks ladina kirjanduse kajastamise oma fondides. 28.aastal avati keiser Augustuse algatusel raamatukogu, mida hakati nimetama Apolloni Templi Raamatukoguks (Bibliotheca Templi Apollonis) või Bibliotheca Palatinaks. Hilisemad Rooma keisrid püüdsid seda eeskuju jälgida ja asutasid uusi raamatukogusid. Kõige tuntum on neist keiser Traianuse (98-117) asutatud Bibliotheca Ulpia, mis võinuks võistelda Aleksandria raamatukoguga.
[redigeeri] Bütsants ja Lääne-Euroopa
Konstantinoopolis asutati 330. aastal ainulaadne raamatukogu, mis on tuntud keiser Constantinus Suure raamatukoguna. Raamatukogus töötas palju kreeka- ja ladinakeelsete raamatute ümberkirjutajaid, kelle töö oli eelkäijate omast keerulisem – nad üksnes ei kopeerinud tekste, vaid ka taastasid neid. Keiser Constantinuse raamatukogust kujunes üks rikkalikeim raamatuhoidla.
Kõiki eri aegadel antiikmaailma erinevates osades eksisteerinud raamatukogusid ühendab see, et nad olid üheks tähtsamaks institutsiooniks antiikaja ühiskonnas. Antiikaja raamatukogu oli kaasaja teadusest lahutamatu. Raamatukogu oli ideaalne vahend teaduse jaoks, teenides õppimist ja õpetamist, soodustades teadmiste kogumist ja nende süsteemi loomist. Antiikraamatukogude peamine ülesanne oli algupärandite hoidmine, nende säilitamine tulevastele põlvedele. Samas pidid need tööd olema kättesaadavad ka õpetatud kaasaegsetele, mistõttu raamatukogu täitis teadmiste levitamise funktsiooni.
[redigeeri] Keskaeg
Keskajal asusid raamatukogud valdavalt kirikute ja kloostrite juures ning lihtrahval puudus neile juurdepääs. Kuna teadus oli koos raamatukogudega kirikule allutatud, siis teaduse areng pidurdus. Hiliskeskajal hakati looma ülikoole ja nende juurde ka raamatukogusid. Kui raamatuid hakati aheldama ketiga spetsiaalsete pultide külge, võisid neid kasutada ka üliõpilased.
[redigeeri] Renessanss
Renessansiaja ühiskonnas domineeris raamatukogutüübina eraraamatukogu. Need nii kaasaegset kirjandust kui ka antiikaja aardeid sisaldanud suurepäraselt komplekteeritud kogud ei ajendanud üksnes üldkasutatavate raamatukogude arengut, vaid kujundasid ka nende kogude temaatika ja komplekteerimispõhimõtted. Ühe tolle aja parima raamatukogu komplekteeris väljapaistev poeet Francesco Petrarca (1304-1374). Eriti hoolikalt kogus ta antiikautorite teoseid. 1337. aastal koostas ta oma raamatukogu kataloogi “Libri mei”, mis sisaldas üle tuhende nimetuse. Elu lõpul püüdis Petrarca teha oma raamatukogu kättesaadavaks laiale lugejate ringile. Üldkasutatavate raamatukogude kujunemisel oli väga oluline osa bibliofiilide erakogudel. Eraraamatukogusid asutasid ka sellised nimed nagu Giovanni Boccaccio, Niccolo Niccoli, Poggio Bracciolini jt. Renessansiajastu raamatukogu oli üldkasutatav, kuid oma kogude universaalse koostise tõttu oli see samal ajal ka teadusraamatukogu. Esmajärjekorras koguti antiigipärandit. Raamatukogul oli nii kogumis ja säilitamis- kui ka teenindusfunktsioon. Renessansi ajal lähtuti seisukohast, et raamatukogu hoone peab olema kaunis ja asuma kesklinnas. Esmakordselt raamatukogude ajaloos peeti seda küsimust niivõrd oluliseks, et raamatukogusid projekteerisid oma aja parimad arhitektid. Nii selles, et raamatukogu ehitati linna südamesse kui tema väliskujunduses ja interjööris peegeldus uus, renessansiajal kinnistunud ettekujutus raamatukogu rollist ja kohast ühiskonnas.
[redigeeri] Reformatsioon
Trükikunsti leiutamine andis Euroopa raamatukogundusele uue impulsi. Raamatukogu lakkas täitmast skriptooriumi funktsiooni. Raamatute kogumine ja säilitamine eraldusid lõplikult nende valmistamisest, tekkisid trükikojad ja kirjastused. Trükised mõjutasid ka raamatukogu sisemist töökorraldust. Inventariseerimissüsteemi kõrval said põhimõtteliselt uue tähenduse kataloogimine ja raamatute tähistamine kohaviitadega, millest kujunes vahend raamatu leidmiseks riiulilt. Lääne-Euroopas levis see 14. sajandil ja muutus tavapäraseks 15. sajandil. Läänemere maade linnades küpses sel ajal vaimse uuenemise protsess, mis soodustas hariduse ja linnakultuuri arengut. Seal alanud reformide hulka kuulus ka raamatukogureform. Martin Luther nägi raamatukogudes Saksa linnade arengu olulist elementi. Reformatsiooniaegne linnaraamatukogu oli eri institutsioonide juures asutatud raamatukogude ühine nimetus. See võidi rajada raekoja, kiriku või gümnaasiumi juurde. Neis hansalinnades, kus reformatsiooni mõjud puudusid, ei asutatud ka linnaraamatukogusid.
Tallinna Oleviste kiriku juurde asutati raamatukogu - Bibliotheca Revaliensis ad D. Olai - 1552. aastal ja see oli Tallinna esimene avalik raamatukogu. Vanim säilinud dokument, mis tõendab Oleviste raamatukogu asutamist, on omaaegse bibliotekaari Heinrich Bröckeri poolt 1659. aastal alustatud rahaliste annetuste registreerimise raamat. See algab raamatukogude ajalugu käsitleva üldise sissejuhatusega, milles on juttu ka Oleviste kogu asutamisest.
[redigeeri] Barokiajastu
Barokiajastu raamatukogu määras katoliikliku maailma raamatukogude arengu enam kui kaheks sajandiks. Esimesteks raamatukogudeks, kus interjööri visuaalsetel komponentidel oli oluline roll, olid Vatikani raamatukogu ja kuninglik raamatukogu San Lorenzo de El Escorialis (1567). Nii seinad raamatukappide kohal kui laed olid kaetud maalingutega, milles kajastus selle saali tähendus. Hoogsad kujutised illustreerisid ja selgitasid nende alla paigutatud raamatukogu fondi eri osi, külastaja võis need lahti mõtestada vastavalt oma mälule ja kujutlusvõimele.
[redigeeri] Valgustusaja raamatukogu
Raamatukogud olid olulised institutsioonid valgustusideede levitamisel ning raamatukogu muutub üldkasutatavaks. Sel ajal eeldati, et universaalne raamatukogu peab olema entsüklopeediline.
Tolle aja raamatukogusid mõjutasid kõige enam prantsuse õpetlase Gabriel Naudé (1600-1653) ideed. Palju aastaid töötas ta raamatukoguhoidjana. Eriti särav oli tema tegevus kardinal Mazarini (1602-1661) raamatukogus, mis alates 1645. aastast tegutses avaliku raamatukoguna. Tema sulest pärineb kirjutis “Nõuandeid raamatukogu korraldamiseks”. Naudé käsitas raamatukogu universaalsena, selle fondid pidid peegeldama kõiki teadmistevaldkondi ja trükitoodangu liike. Väga suurt tähelepanu pööras ta raamatute läbitöötamisele ja nende ratsionaalse paigutussüsteemi loomisele. Ta oli veendunud, et korrastamata raamatukogu ei tohi nimetada raamatukoguks.
[redigeeri] 19.sajand
Sel sajandil arenesid raamatukogud tormiliselt. Saksamaast kujunes maailma teaduse arengut määrav maa ning selle maa muutused raamatukogudes määrasid ka teiste riikide raamatukogude arengu.
Kõige märgatavamalt uuenes raamatukogutöös lugejateenindus. Raamatukogud pidid arvestama nii lugejate arvu suurenemisega kui ka sellega, et suurenes nõudlus raamatute järele. Kui ülikooli raamatukogu oli siiani suunatud eelkõige ülikooli professoritele, siis nüüd kuulusid lugejate ringi ka üliõpilased ja doktorandid.
Töömahu suurenemise tõttu tekkis vajadus üle vaadata liigitussüsteemid, kuna ühtne süsteem raamatukogudes puudus. Võeti kasutusele [[UDK - kümnendliigitussüsteem]]. Ka fondide komplekteerimine sai uue suuna. Palju tähelepanu pöörati laenutusruumide, lugemissaalide, sealjuures eraldi ajakirjanduse saalide ehitusele, samuti raamatukogutöötajate abiruumide varustamisele kõige vajalikuga. Oli selge, et vanade raamatukoguhoonete arhitektuur ei vastanud enam uutele tööülesannetele.
Raamatukoguhoidjate kutselise ettevalmistuse küsimuse lahendamisel oli kõige olulisem osa Berliini Ülikoolil [1]. Selle ülikooli raamatukogu baasil loodi 1893. aastal kõrgem raamatukogunduskool. Esimese maailmasõja lõpuni oli see ainuke õppeasutus, kus koolitati kutselisi raamatukoguhoidjaid.
[redigeeri] 21. sajandi raamatukogu
Raamatukogu roll tänapäeva infoühiskonnas on teisenenud niivõrd, et võime eristada eri tüüpi raamatukogumudeleid:
- traditsiooniline raamatukogu kui mäluinstitutsioon
- raamatukogu kui õppe ja teadustegevuse keskus
- raamatukogu kui kultuuri- ja suhtlemiskeskus
- e-raamatukogu
- virtuaalraamatukogu
Iga raamatukogumudeli puhul on tema põhirolliks olla olemasolevate ja kättesaadavate inforessursside vahendajaks kasutaja ja raamatukogu vahel, pakkudes võimalikult täiuslikke materjale vastavalt oma vastutusalale nii andmebaaside, elektrooniliste jadaväljaannete, täistekstide kui traditsiooniliste teavikute näol.
[redigeeri] E-raamatukogu
e-raamatukogu (electronical library)on elektrooniliste kogude ja teenuste seotud terviksüsteem.
e-raamatukogu põhitegevused on:
- koguda elektrooniliselt sündinud infot ja digiteerida analoogteavikuid laialdasema kasutamise eesmärgil;
- ennetada väärtusliku elektroonilise info hävimist ning tagada sellele juurdepääs tulevikus;
- luua e-teenustele sidusjuurdepääs
- tagada kasutajatele igakülgne teabe kasutamine.
Näiteks: Eesti Rahvusraamatukogu E-raamatukogu [2]
[redigeeri] Virtuaalraamatukogu
Virtuaalraamatukogu on infoteenus Internetis, mille koostamisel ja vahendamisel arvestatakse mitmete kvaliteeti tagavate kriteeriumidega, et toetada inforessursside leidmist Internetist. Virtuaalraamatukogu on näiteks Eesti Pangal[3]
Virtuaalraamatukogu iseloomustavad järgmised tunnused:
- kõrgetasemeliste info- ja/või erialaspetsialistide osalus inforessursside valimisel ja kirjeldamisel;
- võimalus leida allikmaterjale otsingu ja/või sirvimise kaudu;
- olemas on kogude arendamispoliitika, mis toetub kvaliteeti tagavatele valikukriteeriumidele;
- kogude haldamispoliitika, mis lähtub säilitamis- ja haldamisprotseduuridest.
Raamatukogud Eestis
Eestis on 1176 raamatukogu, neist 573 rahvaraamatukogu, 523 kooliraamatukogu, 80 eriala- ja teadusraamatukogu.
[redigeeri] Raamatukogude tüpoloogia
Tüpoloogia põhineb rahvusvahelisel standardil EVS/ISO 2789:2003 "Informatsioon ja dokumentatsioon. Rahvusvaheline raamatukogustatistika".´
[redigeeri] Rahvusraamatukogu
RAHVUSRAAMATUKOGU - riigi keskne teadusraamatukogu, mis hangib, säilitab ning teeb kättesaadavaks riigi kultuuriväärtused ja inforessursid, olles ühtlasi rahvusbibliograafia keskus. Näiteks: Eesti Rahvusraamatukogu [4]
[redigeeri] Ülikooliraamatukogu
ÜLIKOOLIRAAMATUKOGU - ülikooli üliõpilasi, õppejõude jt. töötajaid teenindav teadusraamatukogu, mis võib täita ka teadusliku keskraamatukogu ülesandeid. Näiteks: Tartu Ülikooli Raamatukogu [5], Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu [6]
[redigeeri] Kõrgkooli raamatukogu
KÕRGKOOLI RAAMATUKOGU - kolledzi, era- või muu kõrgkooli üliõpilasi, õppejõude jt. töötajaid teenindav raamatukogu.
[redigeeri] Erialaraamatukogu
ERIALARAAMATUKOGU - raamatukogu, milles domineerib mingi kindla eriala kirjandust ja mis eelistatult teenindab kindlat lugejakategooriat.
[redigeeri] Rahvaraamatukogu
RAHVARAAMATUKOGU - universaalse koostisega üldkasutatav raamatukogu, mis teenindab tasuta kogu piirkonna elanikkonda või kasutaja erirühmi, nagu hoolekandeasutustes või kinnipidamiskohtades viibivaid inimesi. Vanim rahvaraamatukogu Eestis on loodud 1860. aastal Tarvastus [7]
[redigeeri] Kooliraamatukogu
KOOLIRAAMATUKOGU - õpperaamatukogu, mis varustab õpilasi ja õpetajaid õppe- ja kasvatustööks ning enesearendamiseks vajaliku kirjandusega, auviste ja muude infokandjatega.
[redigeeri] Seosed teiste mäluasutustega
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on oluline koostöö raamatukogude, arhiivide ja muuseumide vahel. Nende vahele ei õnnestu alati tõmmata kindlat piiri ainuüksi nende nimetuse või põhitegevuse järgi. Paljude arhiivide fondides on haruldasi trükiseid ja arhiivid omavad ka suurepäraseid raamatukogusid, samuti on trükiseid ja arhiividokumente muuseumiekspositsioonides ja -kogudes; raamatukogudes on aga sageli käsikirjade osakonnad, mis võivad anda välja lausa arhiivi mõõdu.
Vastavalt oma profiilile hoiavad ja eksponeerivad muuseumid inimkultuuri esemelisi mälestusmärke kõige vanematest aegadest kuni kaasajani. Muuseumide kogudes olevate esemete loomisel on tavaliselt silmas peetud kindlat praktilist ja/või esteetilist eesmärki. Arhiivide ja raamatukogude tegevuse objektiks on aga kirjasõna. Erinevalt esemelistest inimkultuuri mälestistest on kirjasõna mõeldud informatsiooni talletamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks. Püüdes määratleda arhiivide, raamatukogude ja muuseumide erinevust, võib väga üldjoontes öelda, et arhiivid korraldavad arhiividokumentide ehk arhivaalide, raamatukogud trükiste ehk raamatute, muuseumid aga esemete kogumist, säilitamist ja kasutamist.
[redigeeri] Kasutatud kirjandus
Volodin, Boriss. 2005. “Maailma raamatukogude ajalugu” Tallinn. ISBN- 9949-413-05-2
Raamatukogusõnastik [8]
Standard EVS/ISO 2789:2003 "Informatsioon ja dokumentatsioon. Rahvusvaheline raamatukogustatistika".´
Estonica [9]