Allikas: Vikipeedia

Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Molière (kodanikunimega Jean-Baptiste Poquelin; 15. jaanuar 1622 – 17. veebruar 1673) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja.

[redigeeri] Elukäik

Klassitsistliku draama suurim esindaja Moliére pärines Pariisi kodanlusest, olles õukonna käsitöömeistri poeg. Ta õppis viis aastat Clermonti jesuiitide kolleegiumis, kus õpetati ladina keelt, matemaatikat, füüsikat, keemiat ja pandi rõhku ka seltskondlikule kasvatusele (õpetuse juurde kuulusid tants, vehklemine jms).Kolleegiumiajal algas ühtlasi Moliére lähem tutvus teatriga: koolis etendati sageli tragöödiaid ja balletimänge.

Täisikka jõudnuna asus Moliére õppima õigusteadust, kuid loobus sellest peagi, huvitudes üha enam teatrist ja kaasaegsest prantsuse kirjandusest. Samaaegu jätkas ta ladinakeelse kirjavara lugemist ja tutvus hispaania kirjandusega. Kokkuvõttes omandas ta niiviisi selle aja kohta üsna hea humanitaarhariduse. Kirjanduse kõrval mõjutasid Moliére’i ka Pariisi tänavatel etendusi andva veiderdajad ja komödiandid – kuigi nood esitasid vaid rahvalikke jante, mitte kirjanduslikke näidendeid, oli see ikkagi teater täis elu, liikumist ja nalja.

Aastal 1643 asutas ta koos mõne näitlejaga teatritrupi L´Illustre Théâtre. Paraku ei saatnud Pariisis Kuulsa Teatri nime all esinenud truppi edu, teater tuli sulgeda ja Moliére pandi võlavanglasse. Sealt vabanenud, hülgas ta oma seisuse ning liitus põlatud komödiantidega, astudes ühte Lõuna-Prantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Üle kolmeteistkümne aasta rändas trupp mööda linnu ja külasid, mängides improviseeritud farsse commedia dell’ arte stiilis, varieerides süžeesid ja sobitades komöödia traditsioonilisi tegelaskujusid oma publiku eluoluga. Need aastad laiendasid Moliére’i silmaringi, ta õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis elavat rahvakeelt. Trupis tõusis ta tänu oma andekusele ja haritusele peagi eesnäitlejaks.

Et saada etendusteks uut ja sisukamat repertuaari, hakkas Moliére ise kirjutama. Esialgu töötas ta ümber itaalia farsse, kohandas neid ja lisas originaalseid elemente, seejärel asus looma juba algupäraseid näidendeid. Oma esimese näidendi „Arutu“ lavastas ta 1653. aastal.

Pariisi naasis Moliére’i trupp 1658. aastal. Pälvinud oma etendustega Louis XIV huvi, sai trupp loa esineda ka kuningalossis ning lühikese ajaga tõusis Moliére Pariisi juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri, kus töötas autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani.

Suurte, 5-vaatluseliste komöödiate kirjutamise kõrval pidi Moliére hoolitsema ka õukonnas ja aadlike vastuvõttudel etendatavate meelelahutusmängude eest. Tellimise peale tehtud ballimängud ja improvisatsioonid olid samuti leidlike situatsioonide, tabavate karakterite ning elava sõnastusega. Õukonnaetendused kindlustasid Moliére’ile kuningas Louis XIV jätkuva poolehoiu, milleta poleks ta saanud laval tuua kõiki oma julgeid komöödiaid.

Elu viimasel poolteisel aastakümnel, viibides taas Pariisis, lõi Moliére 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik.

Moliér suri 1673. aastal. Kirik keelas tollal näitlejate matmise pühitsetud mulda. Louis XIV käsul maeti Moliére siiski St.-Josephi kalmistule. Prantsuse lavakunstile oli Moliére’i lahkumine raske kaotus. Louis XIV korraldusel ühendati Moliére’i teater kahe teise trupiga Prantsusmaa rahvusteatriks, Comédie-Francaise’iks.

Molière elukäik, tohutu elu- ja teatrikogemus ning mitmekülgne looming tegid temast maailma universaalseima teatrimehe, kes avaldas mõju kogu Euroopa lavakunstile, aidates seega kujundada uusaja teatri palet. Kahtlemata on olnud Molière’ist paremaid näitlejaid, lavastajaid, draamakirjanikke, näitkunstiõpetajaid, teatrikriitikuid, kuid mitte ühes isikus. Teda tunnustas isegi karm klassitsismiteoreetik Nicolas Boileau. Louis XIV olevat oma valitsusaja hilisemas järgus, juba 18. sajandil, kord Boileau’lt küsinud, keda ta peab oma aja parimaks kirjanikuks. Boileau vastanud kõhklemata, et Molière’i.

[redigeeri] Looming

Molière kirjutas ja lavastas komöödiaid, kus ta naeruvääristas üldinimlikke (nt ahnus) ja sotsiaalseid pahesid.

Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides. Moliére’i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neis siiski intriigil ja elaval kõnel.

Molière’i komöödiad moodustavad tänini koomilise tearti klassikalise raudvara. Erinevalt eelkäijatest, kelle komöödiad olid enamasti itaalia ja hispaania näidendite tõlked või mugandused, kujutas Molière oma näidendites kaasaegseid prantslasi. Molière tundis Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid paremini kui ükski teine tolle aja näitekirjanik. Seda võib pidada tema teatri tugevuseks, nagu ka seda, et ta peegeldas kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Kahtlemata pidi ta kirjutamsel ühtlasi arvestama publiku ja muidugi kuninga maitset. Sellega seoses on Molière’i nimetatud ka orjastatud geeniuseks. Kuid tema teoste kriitika oli suunatud liialduste vastu, mida seltskonna arukam osa pidas samuti vääraks. Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku.

Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks.

Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas kõrgelt komöödia ühiskondklikku rolli: „...teatril on suur võime pahesid parandada. Me anname pahedele raske löögi, kui esitame nad üldiseks naeruks. Noomitusi talutakse kergesti, muid pilget mitte.“

Klassitsismi suurima komödiandi loomingu teaduslikku uurimist raskendab asjaolu, et tema käsikirju pole säilinud. On vaid legend nende ootamatu päevavalgele tuleku ja taas kaotsimineku kohta. Kord ilmunud Pariisi tänavaile keegi külamees hobuse ja vankriga, milles olnud kuhi koltunud pabereid. Mees peatunud mingi ametiasutuse ees ja pakkunud Molière’i käsikirju. Kohusetundlikud ametnikud juhatanud ta õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse ja nii edasi, kuni lõpuks kadunud vanamees jäljetult. Peale selle, et Molière’ist pole ühtki ta oma käega kirjapandud teksti, puuduvad ka tema kaasaegsete artiklid ja hinnangud – otseselt kaasajal ei kirjutatud Molière’i kohta peaaegu midagi, kui mitte arvestada suurt hulka laimukirju. Igatahes ei saa Molière’ile läheneda puhtkirjandusliku mõõdupuuga, vaid tuleb lähtuda sellest, et ta oli kõigepealt näitleja, kellele tollase teatri raamid kitsaks jäid ja kes lõi ajastule vastava uue teatri. Kirjanikuks sai ta eeskätt seepärast, et teatril oli vaja uut repertuaari.

Molière’i eluajal toimus teatris palju muudatusi. Üks tähtsamaid oli üleminek mitme tegevuskohaga lavalt üheleainsale tegevuspaigale, et säilitada tragöödias nõutavat kohaühtsust. Komöödiasse võeti see põhimõte üle ilmselt commedia dell’arte mõjul, kuna rändtrupid olid sunnitud lavakujundust lihtsustama. Molière aga kasutas oma lavastustes juba ka maalitud dekoratsioone ja keerukaid mehhanisme.

Klassitsismi põhimõtted kehtisid prantsuse teatris 19. sajandi alguseni, kuid ka selle suuna hääbudes jäid Molière’i näidendid edasi elama.

Molière loomingust on säilinud 32 näidendit.

[redigeeri] Näidendid

• "Naeruväärsed eputised" (1659)
• "Meeste kool "
• "Naiste kool"
• "Don Juan" ( 1665)
• "Ihnus" (1668)
• "Õpetatud naised "
• "Ebahaige" (1673)
• "Tartuffe" (1664)
• "Misantroop"
• "Arst vastu tahtmist"
• "Kodanlasest aadlimees" (1670)
• "Arutu" (1653)
• "Scapini kelmused"

[redigeeri] Teosed eesti keeles

• "Näidendid". Prantsuse keelest tõlkinud ja eessõna "Molière ja aeg": Ott Ojamaa. Eesti Raamat, Tallinn 1974, 840 lk. (Sisukord: Naeruväärsed eputised; Naiste kool; "Naiste kooli" kriitika; Versailles' improvisatsioon; Scapini kelmused; Tartuffe; Don Juan; Misantroop; Ihnus; Õpetatud naised; Ebahaige)

[redigeeri] Kirjandus

• Gustav Suits, "Molière ja meie" – Looming 1924, nr. 2, 4, 6 ja 1925, nr. 6; uustrükk – G. Suits, "Vabaduse väraval", Ilmamaa, Tartu 2002, lk. 294–329
• Aleksander Aspel, "Molière'i elu ja looming". K/Ãœ Loodus, Tartu 1935
• Mihhail Bulgakov, "Härra de Molière'i elu". Tõlkinud Arthur Gross ja Ott Ojamaa. Eesti Raamat, Tallinn 1978