Lydia Koidula

Allikas: Vikipeedia

reklama1

See artikkel vajab toimetamist.

Lydia Koidula

Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana-Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.

Sisukord

1 Elulugu
2 Looming
3 Teosed
- 3.1 Raamatud
- 3.2 Luuletusi
4 Välislingid

[redigeeri] Elulugu

Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.

21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar – Anna.

Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule.

Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.

Koidula autograaf 100-kroonisel rahatähel

[redigeeri] Looming

Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule.

"Vanemuise" seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg", "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile.

Koidula jutulooming lähtub põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse.