Keraamika

Allikas: Vikipeedia

reklama1

See artikkel vajab toimetamist.

See artikkel on pooleli.

Amforad

Keraamika (kreeka keramos 'savi') on üldtermin, millega tähistatakse põletatud savitooteid ja portselani.

Sisukord

1 Ajalugu
- 1.1 Maailmas
- 1.2 Eestis
2 Keraamika liigitamine
3 Keraamika valmistamine
4 Keraamika põletamine
- 4.1 Põletusliigid
- 4.2 Põletusahjud
5 Erinevate piirkondade keraamika
6 Keraamikaliigid
7 Keraamika katmine
8 Soovituslik kirjandus
9 Vaata ka
10 Välislingid

[redigeeri] Ajalugu

Vana-Kreeka geomeetrilises stiilis hüdria

[redigeeri] Maailmas

Loe lähemalt artiklist Keraamika ajalugu

Keraamika on tarbekunstiliik, kuna keraamilised anumad omavad enamasti praktilist väärtust. Just seesama praktiline väärtus tingis ka vajaduse keraamika järele juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi. Keraamilisi anumaid kasutati erinevate toiduainete, veini, õli jm. hoidmiseks ning savist vooliti ka ilu- või kultusesemeid.

Seoses kõrgkultuuride tekkega Niiluse viljakas orus, Mesopotaamia aladel ja Ida- ning Lõuna-Aasia suurte jõgede ümber pandi alus ka keraamika laialdasemale väljakujunemisele. Keraamika kui üks püsivamaid kunstiliike annab tänapäevalgi väärt informatsiooni tolleaegsete inimeste eluolust. Kunsti ajalugu algab keraamikaga.

[redigeeri] Eestis

Loe lähemalt artiklist Eesti keraamika

Kolmandal aastatuhandel eKr levis Eesti aladele kammkeraamika, mis tuli arvatavasti lõunapoolsematelt aladelt ja levis peagi kogu Läänemere idarannikule. Narva kultuuri poolt Eestis loodud kammkeraamikat räägitakse, kui Narva keraamikast.

Teisel aastatuhandel eKr levisid Eesti aladele nöörkeraamika ja tekstiilkeraamika. Sellel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist (urnmatused).

Potikeder võeti kasutusele 11. sajandil (esmalt Ida-Eestis). Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses.

18. sajandil töötas Tallinnas Karl Christian Ficki fajansi manufaktuur.

Eesti keraamika alustena püsisid kaua ehituskeraamika ja ahjupotid.

1782. aastal rajas Woldemar Johann Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan.

1930. aastail muutus valitsevaks kõrgkuumuskeraamika.

[redigeeri] Keraamika liigitamine

[redigeeri] Põletustemperatuuride põhjal

Madakuumuskeraamika – temperatuur kuni 1150°C
Kõrgkuumuskeraamika – temperatuur üle 1150°C

Sellise liigituse aluseks on põldpao sulamistäpp (umbes 1150°C)

Madalkuumuse (900–1150°C) puhul saavutatakse urbse killuga tooted, mis muudetakse glasuurimisega vettpidavaks.

Kõrgkuumuses savi osalt sulab, saadavad paakunud killuga tooted peavad vett glasuurimatagi.

[redigeeri] Põletatud massile omase struktuuri ja värvuse põhjal

Eristatakse poorseid ja paakunud tooteid. Sellisel juhul loetakse poorseks toodet, mille veeimavus on üle 5% ja paakunuks (tihedaks) toodet, mille veeimavus on alla 5%.

Samuti eristatakse valgest ja värvilisest massist valmistatud tooteid.

Liigitamine võib toimuda ka tooraine koostises olevate osakeste läbimõõdu alusel. Jämedateraliseks loetakse keraamilist massi mille osakeste läbimõõt on üle 0,1 mm. Peeneteraliseks loetakse keraamilist massi, mille osakeste läbimõõt on alla 0,1 mm.

[redigeeri] Keraamiliste toodete funktsiooni põhjal

Vaasi voolimine kasutades potiketra

Ahjukahhel – ahjude ja kaminate välisvooderdus
Ehituskeraamika
Kanalisatsioonitorud
Keemiatööstuse keraamika – keraamilised detailid, mis peavad vastu hapetele ja gaasidele ning on hõõrdumis ja survekindlad
Katusekivid
Keraamika kunstiteosema
Sanitaar-meditsiiniline keraamika
Tehniline keraamika
Tellised

[redigeeri] Keraamika valmistamine

Keraamika kuivamine

Keraamika valmistamisviise jagatakse kolmeks:

Valamine
Vormimine
Pressimine ehk stantsimine

1	2	3	4	5

[redigeeri] Keraamika põletamine

Elektriahi savipõletuseks Kose kunstikoolis

Keraamilist massi põletatakse selleks, et muuta see kõvaks, väliskeskkonna mõjudele vastupidavaks ja veekindlaks. Keraamilist massi, mida ei ole põletatud, on ka pärast ärakuivamist võimalik vee lisamisega taas plastiliseks muuta. Pärast põletust, tänu põletuse käigus toimunud muutustele keraamilise massi struktuuris, on see aga võimatu.

Põletust teostatakse ka selleks, et moodustada keraamiliste esemete pinnale glasuur, mis muutub põletuse käigus pulbrist klaasjaks massiks. Selleks teostatakse eelpõletuse läbiteinud ja seejärel glasuuritud toodetele glasuurpõletus.

Võimalik on ka dekoorpõletus, mille puhul kinnistatakse põletuse käigus glasuurile glasuuripealsete värvidega maaling või kaetakse ese teistkordse glasuurikihiga ja teostatakse põletus madalamal temperatuuril, et alusglasuur sulama ei hakkaks.

Mõningatel puhkudel teostatakse ühekordne põletus (terrakota, soolaglasuuriga kaetud keraamika jt.) ja sellisel juhul jääb see põletus ka ainukordseks (sellele ei eelne, ega järgne mõnda teist põletust).