Eesti
Allikas: Vikipeedia
reklama1| Vajab toimetamist. |
| Eesti Vabariik
eesti Eesti Vabariik
{{{3}}}
{{{4}}} {{{omakeelne_nimi_3}}} {{{5}}}
{{{6}}} {{{omakeelne_nimi_4}}} {{{7}}}
{{{8}}} {{{omakeelne_nimi_5}}} {{{9}}}
{{{10}}} |
|||||
|
|||||
 |
|||||
| Riigihümn | Mu isamaa, mu õnn ja rõõm | ||||
| Pealinn | Tallinn | ||||
| Pindala | 45 226 km² | ||||
| Riigikeel(ed) | eesti | ||||
| Rahvaarv | 1 340 600 (2008) | ||||
| Rahvastiku tihedus | 29,7 in/km² | ||||
| Riigikord | parlamentaarne vabariik | ||||
| President | Toomas Hendrik Ilves | ||||
| Peaminister | Andrus Ansip | ||||
| Iseseisvus | 24. veebruar 1918 | ||||
| SKT | 24,494 miljardit USD | ||||
| SKT elaniku kohta | 21 860 USD | ||||
| Rahaühik | eesti kroon (EEK) | ||||
| Ajavöönd | Ida-Euroopa aeg | ||||
| Tippdomeen | .ee | ||||
| ROK-i kood | EST | ||||
| Telefonikood | 372 | ||||
Eesti Vabariik on riik Euroopas, mis piirneb läänest ja põhjast Läänemerega (sealhulgas põhjast Soome lahega), lõunast Lätiga ja idast Venemaaga. Üle Soome lahe põhja pool on Soome, üle Läänemere lääne pool on Rootsi.
Alates 1. maist 2004 on Eesti Euroopa Liidu liikmesriik ning 27. märtsist 2004 NATO liikmesriik.
[redigeeri] Loodus
Pikemalt artiklis Eesti loodus
[redigeeri] Kliima
- Pikemalt artiklis Eesti kliima
Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Tänu Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast
Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal.
Aastas sajab 550–880 mm. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel.
Aasta keskmine temperatuur on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem. Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine temperatuur on -5 °C. Talvekuudel on keskmine temperatuur –4...–5°C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine temperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine temperatuur 15...18°C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul).
Nagu teisteski Põhjamaades, on vahe erinevate aastaaegade vahel Eestis suur. Pikima suvepäeva pikkus on ligi 19 tundi, lühim talvepäev kestab vaid 6 tundi. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni.
[redigeeri] Jõed
- Pikemalt artiklis Eesti jõed
Eesti jõgedevõrk kujunes viimase jääaja lõppedes (üle 10 tuhande aasta tagasi) mandrijää taandumise järel.
Eesti jõgedevõrk on suhteliselt tihe: vooluveekogusid on üle 7000 ja nende kogupikkus on umbes 31 000 km. Vooluvetevõrk on kõige hõredam Pandivere kõrgustikul ja saarte rannikualadel, kõige tihedam Põhja-Eestis.
Kõige veerohkemad jõed on Narva jõgi, Emajõgi, Pärnu jõgi ja Kasari jõgi.
[redigeeri] Järved
- Pikemalt artiklis Eesti järved
Eestis on üle tuhande järve. Suuremad on Peipsi järv idapiiril ja Võrtsjärv Lõuna-Eestis. Sügavaim järv on Rõuge Suurjärv (38 m).
Järvede paigutus on väga ebaühtlane, suuremad järvedepiirkonnad asuvad Kagu- ja Lõuna-Eestis. Lääne- ja Kesk-Eestis on seevastu suuri maa-alasid, kus pole ühtegi järve.
Enamik Eesti järvi on tekkelt mandrijäätekkelised. Leidub ka laukajärvi, rannajärvi, jõelookeist moodustunud järvi, karstijärvi, tehisjärvi ja meteoriiditekkeline Kaali järv.
[redigeeri] Saared
- Pikemalt artiklis Eesti saared
Eestis on ligikaudu 1520 saart. Neist suurimad on Saaremaa ja Hiiumaa.
[redigeeri] Taimestik
- Pikemalt artiklis Eesti taimestik
Eesti floora on tänu mullastiku mitmekesisusele suhteliselt liigirikas. Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 525 liiki.
- Vaata ka
- Eesti pärismaised puud
- Eesti pärismaised põõsad
- Eesti rohevetikate nimestik
- Eesti sammaltaimede nimestik
- Eesti sõnajalgtaimede nimestik
- Eesti paljasseemnetaimede süstemaatiline nimestik
- Eesti üheiduleheliste süstemaatiline nimestik
- Eesti kaheiduleheliste nimestik
[redigeeri] Loomastik
- Pikemalt artiklis Eesti loomastik
Eesti faunat võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks, ent võrreldes samal laiuskraadil asuvate ja sama suurte aladega on see üks liigirikkamaid. Praegune loomastik on välja kujunenud peamiselt pärast viimast jääaega. Selgroogsete osas esineb imetajaid 68, linde 359, roomajaid 5, kahepaikseid 11 ning kalu 71 liiki. Selgrootuid loomi elab Eestis ligikaudu 20 000 liiki.
[redigeeri] Maastikud
- Pikemalt artiklis Eesti maastikuline liigestus
[redigeeri] Metsad
- Pikemalt artiklis Eesti metsad
Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike: metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit. Umbes 40% Eesti metsadest kuulub riigile. Riigimetsi hoiab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus.
Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Tänapäeval suudavad Eestis looduslikult metsi moodustada ainult kuusk ja mänd, kase- ja haavapuistud on ajutised. Inimese vahelesegamiseta asenduvad need lõpuks okaspuumetsadega. Viis tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe.
[redigeeri] Niidud ja loopealsed
- Pikemalt artiklis Eesti niidud ja loopealsed
Niidud on rohumaad, mida kasutatakse põhiliselt heinamaana, vahel ka karjamaana. Eesti praegustest niitudest on enamik kujunenud endistele metsa- või põllumaadele.
Suur osa Eesti niitudest, eriti Lääne-Eestis, on puisniidud. Selliste niitude rajamisel jäeti osa metsa puid ja põõsaid kasvama. Puisniidud on erakordselt liigirikkad. Läänemaal asuval Laelatu puisniidul loendati 1 m² suurusel alal 2000. aasta suvel 76 liiki rohttaimi, mis on Põhja-Euroopa rekordiks.
Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga-aastaste perioodiliste üleujutuste tõttu, mis setitavad niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aidates kaasa mullaviljakuse tõusule.
Loopealsed ehk alvarid on levinud Eesti lääne- ja põhjaosas. Need on õhukese, kuid toitainerikka mullaga paepealsed alad. Nad on tuntud kadakase karjamaa nime all. Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, kuid värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel ainult Lõuna-Rootsis.
Eesti suurimad rannaniidud asuvad Matsalu märgalal. Neid on seal üle 3000 hektari. Erinevalt sisemaa niitudest on rannaniitudel palju soolalembeste taimede liike. Kohati esinevad haruldased soolakud.
Mereäärsetel rannaniitudel on paljude linnuliikide pesitsus- ja puhkealad. Karjatamise ja niitmise lakkamisel rannaniidud hääbuvad: peaaegu kogu rannaniidule võib 5–10 aasta jooksul levida pilliroog.
[redigeeri] Sood
- Pikemalt artiklis Eesti sood ja rabad
Soome järel ja Kanada ees on sooderohkuselt Eesti maailmas teisel kohal (soode protsentuaalselt pindalalt). Seega võib soid pidada on Eestimaa rikkuseks. Seda ka seetõttu, et paljud Kesk-Euroopa riigid on oma sood peaaegu täielikult hävitanud ja näevad nüüd vaeva nende taastamisega.
Suur osa Eesti soodest kuulub kaasajal looduskaitse alla. Varasematel aastakümnetel on paljusid soid ja rabasid ka kuivendatud nii põllumaa saamise kui ka rabaturba kaevandamise eesmärgil, kuid õnneks on üksjagu märgalasid jätnud siiski puutumata.
Kuresoo lõunaosas asuv 8 meetri kõrgune rabarinnak on väidetavalt maailma kõrgeim.
Vaata ka Eesti soode loendit.
[redigeeri] Kaitsealad
- Pikemalt artiklis Eesti kaitsealad
[redigeeri] Vaata ka
- Eesti hiidrahnude loend
- Eesti jugade loend
- Eesti kaitsealade loend
- Eesti lahtede loend
- Eesti mägede loend
- Eesti neemede loend
- Eesti poolsaarte loend
[redigeeri] Rahvastik
- Pikemalt artiklis Eesti rahvastik
[redigeeri] Demograafilised näitajad
Seisuga 1. jaanuar 2008 oli Eestis 1 340 935 elanikku. Neist 617 410 ehk 46,04% olid mehed ning 723 525 ehk 53,96% olid naised. Sündimuse üldkordaja oli 2006. aastal 11,07‰, suremuse üldkordaja 12,89‰ ja loomulik iive -1,82‰. 68,6% elanikest olid eestlased, 25,7% venelased, 2,1% ukrainlased 1,2% valgevenelased, 0,8% soomlased, 0,2% tatarlased, 0,2% lätlased, 0,2% poolakad, 0,1% juudid, 0,2% leedulased, 0,1% sakslased ja 0,7% muud rahvused. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 15,1%, tööealisi (vanuses 15-64) 68,2% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 16,7%. Töötuse määr oli 7,9%. Rahvastiku tihedus on 29,7 in/km².
Arvestuslik rahvaarv oli 1 366 959 (1. jaanuar 2001), 1 361 000 (1. jaanuar 2002), 1 356 045 (1. jaanuar 2003), 1 351 069 (1. jaanuar 2004), 1 347 510 (1. jaanuar 2005), 1 344 684 (1. jaanuar 2006), 1 342 409 (1. jaanuar 2007).
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli rahvaarv 1 376 743 (31. märts). Eesti rahvastikust oli eestlasi 930 219 ehk 67,9%. Teistest suurematest rahvusrühmadest oli venelasi 351 178 ehk 25,6%, ukrainlasi 29 012 ehk 2,1%, valgevenelasi 17 241 ehk 1,3%, soomlasi 11 837 ehk 0,9%.
Võrreldes 1989. aastaga on Eestis elavate eestlaste arv kahanenud 2000. aastaks 963 281-lt 930 219-ni, ent eestlaste osatähtsus kasvas 61,5%-lt 67,9%-ni, seda osalt mitte-eestlaste väljarände tõttu 1990ndate alguses. 1989. ja 2000. aasta vahel on eestlaste koguarv vähenenud 3,4%, venelaste arv 26%, ukrainlaste arv 40%, valgevenelaste arv 37,8%, soomlaste arv 28,8%. Aastaks 2000 olid Eesti rahvastikunäitajad üldarvudes ning erinevate rahvuste esindatuse suhtarvudes sarnased umbes 1975. aasta seisuga.
Alates taasiseseisvumisest on eestlaste osatähtsus kõigi sündinute seas olnud vahemikus 70%–74% ja surnute seas 64%-68%.
Eesti keele oskajate osatähtsus on aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv on 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.
Eesti keelt kõneles emakeelena 67,3% Eesti elanikest, vene keelt 29,7%.
Elanike arv Eesti suuremates linnades 2000. aasta rahvaloenduse andmeil (Algallikana kasutatud osaliselt Statistikaameti väljaannet "2000. aasta rahva ja eluruumide loendus II osa")
| Linn | Elanikke | Eestlasi | Eestlaste osakaal |
|---|---|---|---|
| Tallinn | 400387 | 215114 | 53,7 % |
| Tartu | 101169 | 80397 | 80 % |
| Narva | 68680 | 3331 | 4,9 % |
| Kohtla-Järve | 47679 | 8479 | 17,8 % |
| Pärnu | 45500 | 36112 | 80 % |
| Viljandi | 20756 | 18995 | 91,5 % |
| Sillamäe | 17199 | 719 | 4,2 % |
| Rakvere | 17097 | 14496 | 84,8 % |
| Maardu | 16738 | 3331 | 20 % |
| Valga | 14323 | 8970 | 62,6 % |
| Kuressaare | 14925 | 14548 | 97,5 % |
| Võru | 14879 | 13414 | 90 % |
| Jõhvi | 12112 | 4022 | 33,2 % |
| Haapsalu | 12054 | 9587 | 80 % |
| Paide | 9642 | 8683 | 90 % |
Tallinna elanike arv oli 2000. aastal 400 378, nendest eestlasi 215 114 (53,7%), venelasi 146 208 (36,5%), muid rahvusi ning teadmata rahvusega inimesi 39 056 (9,7%). Tallinna rahvastikuregistris olevate elanike arv erines 2000. aasta alguses rahvaloenduse andmetest kuni 30 000 võrra, ent tänu elanike registreerimiskampaaniale on see erinevus vähenenud ning augustis 2004 ületas Tallinna elanike registri järgi Tallinna elanike arv taas 400 000 piiri.
Eeltoodud arvud on kõik ligikaudsed, sest paljudel Eesti elanikel ei ole rahvastikuregistris kirjas tegelik elukoht. Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse viimase kümne aasta jooksul elama asunuid. Näiteks Tallinnas arvatakse elavat mitukümmend tuhat inimest, kelle ametlik elukoht on kusagil mujal. Seega täpne rahvastikustatistika piirkondade kaupa Eestis hetkel puudub.
[redigeeri] Asustus
Lähemalt artiklis Eesti asustus.
2008. aasta 20. juuli seisuga on Eestis 47 linna, 10 alevit, 177 alevikku ning 4437 küla.[1]
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Riik
Rannajoone pikkus on 3794 km. Maismaapiiri kogupikkus on 633 km, sealhulgas 339 km Lätiga ja 294 km Venemaaga.
[redigeeri] Põhiseadus
Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega.
[redigeeri] Riigikord
Eesti riigikord on parlamentaarne vabariik, kus valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord parlamendis. Parlament on ühekojaline. Presidendi valib parlament iga 5 aasta tagant. Valitsuse moodustab peaminister, kelle nimetab president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.
Seadusandlikku võimu teostab ühekojaline parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valib rahvas neljaks aastaks. Kõrgeim kohtuorgan on Riigikohus. See koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.
Täidesaatvat võimu teostab Eesti Vabariigi Valitsus riigiasutuste abil:
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Presidendid
Eesti Vabariigi presidendid pärast taasiseseisvumist 1991. aastal on olnud Lennart Meri (1992–2001) ja Arnold Rüütel (2001–2006). Rüütli ametiaeg lõppes 8. oktoobril 2006. Uueks presidendiks valiti 23. septembril 2006 Toomas Hendrik Ilves. Järgmised korralised presidendivalimised peaksid toimuma aastal 2011.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Peaministrid
Vaata ka Eesti peaminister, Eesti peaministrite loend
Eesti Vabariigi peaministrid alates taasiseseisvumisest on olnud:
- Edgar Savisaar (3. aprill 1990 – 30. jaanuar 1992)
- Tiit Vähi (30. jaanuar 1992 – 21. oktoober 1992)
- Mart Laar (21. oktoober 1992 – 8. november 1994)
- Andres Tarand (8. november 1994 – 17. aprill 1995)
- Tiit Vähi (17. aprill 1995 – 17. märts 1997)
- Mart Siimann (17. märts 1997 – 25. märts 1999)
- Mart Laar (25. märts 1999 – 28. jaanuar 2002)
- Siim Kallas (28. jaanuar 2002 – 10. aprill 2003)
- Juhan Parts (10. aprill 2003 – 13. aprill 2005)
- Andrus Ansip (13. aprill 2005 – ... )
[redigeeri] Sümbolid ja tähised
[redigeeri] Eesti rahvuslill
Eesti rahvuslill on rukkilill.
[redigeeri] Eesti rahvuslind
Eesti rahvuslind on suitsupääsuke.
[redigeeri] Eesti rahvuskivi
Eesti rahvuskivi on paas (paekivi).
[redigeeri] Eesti rahvuskala
Eesti rahvuskala on räim.
[redigeeri] Eesti lipp
Eesti riigilipp, mis on ühtlasi ka rahvuslipuks, on ristkülik, mis koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Lipu normaalsuurus on 105x165 sentimeetrit. Esimese sinimustvalge lipu pühitsemine ja õnnistamine Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna toimus Otepääl 4. juunil 1884. Järgnevate aastakümnete jooksul võeti vastu määrus Eesti riigilipu kohta Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse poolt 21. novembril 1918. Juunis 1922 kinnitas Riigikogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.
Uuesti ilmusid Eesti rahvusvärvid avalikkuse ette aastatel 1987–1988 alanud Eesti vabanemise ja taasiseseisvumise protsessis. Pika Hermanni torni heisati Eesti riigi sinimustvalge rahvuslipp taas 24. veebruaril 1989. 1990. aasta augusti seadusega otsustati sinimustvalge lipp uuesti võtta kasutusele riigilipuna. Riigilipu seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993.
[redigeeri] Eesti vapp
Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi. Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.
[redigeeri] Hümn
Eesti Vabariigi riigihümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".
[redigeeri] Eesti riigipühad
Lähemalt vaata artiklist Eesti riigipühad
[redigeeri] Haldusjaotus
- Pikemalt artiklis Eesti haldusjaotus
Eesti jaguneb 15 maakonnaks (1. järgu haldusüksus). 2. järgu haldusüksusteks on vallad (vallad ja linnad).
Maakonnad:
- Harju maakond
- Hiiu maakond
- Ida-Viru maakond
- Jõgeva maakond
- Järva maakond
- Lääne maakond
- Lääne-Viru maakond
- Põlva maakond
- Pärnu maakond
- Rapla maakond
- Saare maakond
- Tartu maakond
- Valga maakond
- Viljandi maakond
- Võru maakond
[redigeeri] Ajalugu
- Pikemalt artiklis Eesti ajalugu
[redigeeri] Nimi
- Pikemalt artiklis Eesti nimi teistes keeltes
Nimi tuleneb tõenäoliselt germaani sõna "Estland" ladinakeelsest versioonist või nimest "Aestia"[viide?]. Tõenäoliselt tähendas see algselt "ida pool asuvat rahvast". Esimesena kasutas teadaolevalt mõistet Tacitus, mõeldes sellega ilmselt balti hõime. Eestit ja eestlasi tundsid ka viikingid. Nimetust estones kasutab ka Läti Henrik. Eestlased ise on end ajalooliselt nimetanud maarahvaks, eestlaste hulgas juurdus nimetus "eesti" alles 19. sajandil.
[redigeeri] Esiajalugu
- Pikemalt artiklis Eesti esiajalugu
Arheoloogilistel andmetel jõudsid esimesed inimesed Eesti alale pärast jääaja lõppu umbes 11000 aasta eest, sellest ajast on teada Pulli asulakoht Pärnu lähedalt. Veidi hilisem on Kunda Lammasmäel olnud asulapaik, mille järgi varaseimat inimasustust on nimetatud Kunda kultuuriks. Umbes samasse aega võib paigutuda ka Reiu asulakoht.
Eestlased on Euroopa rahvaste seas üks kõige kauem oma praegusel asualal elanud rahvaid. Eestlaste esivanemaid seostatakse kammkeraamikakultuuriga, mille kandjad elasid Eesti alal juba üle 5000 aasta tagasi.
1030. aasta paiku vallutas Vene suurvürst Jaroslav Tark tõenäoliselt Kagu-Eesti ning rajas eestlaste Tartu linnuse kohale Jurjevi linnuse ning asula. 1054 püüdis tema poeg Izjaslav allutada ka Kesk- ja Põhja-Eestit, mis tal osaliselt võis ka õnnestuda, ilmselt vallutati Keava linnus (Kedepiv). 1061 aga said venelased lüüa ning nad aeti ka Kagu-Eestist välja. Seejärel oli Eesti ala kuni 13. sajandi alguseni võõrvõimust vaba.
Eestlased olid tegevad ka merenduses. Skandinaavia saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja isegi Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast ei suutnud viikingid Eestis kanda kinnitada. Sai lüüa Rootsi kuninga Ingvari sõjavägi, ta ise tapeti. Saarlased sõitsid oma laevastikuga Peipsile ning Pihkva lähedal tambiti vürst Izjaslavi Novgorodi maakaitsevägi mutta. Suure ulatuse saavutas eestlaste merendus viikingiaja lõpul. 1187 Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletanud piraadid olid tõenäoliselt eestlased või kurelased.
Nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid eestlased algselt majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastateni arvati, et selline võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste tööd on tõestanud, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii võim kui ka maa ja tootmisvahendid olid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.
Keskvõimu Muinas-Eestis ei olnud. Maakonnad ja kihelkonnad tekkisid alles 2. aastatuhande alguses. Kroonikates on juttu küll üle-eestilistest nõupidamistest Raikkülas. 13. sajandi alguses elas Eestis hinnanguliselt 150 000 - 180 000 inimest ligikaudu 45 muinaskihelkonnas. Suur osa kihelkondi oli koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Koos Läänemere idakalda teiste rahvastega - muinaspreislaste, žemaitide, aukštaitide (kaasaaja leedulaste esivanemad), latgalite, kurelaste, semgalite, liivlaste ja seelidega (kaasaja lätlaste esivanemad) - olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, mis ei olnud ristiusustatud.
[redigeeri] Põhjala ristisõjad ehk eestlaste muistne vabadusvõitlus
- Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Rahvusvaheline ajalooteadus tunneb seda põhjala ristisõdade nime all, mille üheks osaks oli ka eestlaste suures osas vägivaldne ristimine.
Alates 1208. aastast hakkasid ristisõdijad koos juba alistatud liivlaste ja latgalitega tegema sõjaretki Eesti alale, esialgu lõunapoolsete suurte muinasmaakondade Ugandi ja Sakala aladele. Eestlased osutasid ägedat vastupanu ja mõnikord rüüstasid ka ristisõdijate (liivlaste ja latgalite) ala. Eestlaste üheks olulisemaks võiduks peetakse 1210. aastal Ümera jõe ääres toimunud lahingut. Pikemas perspektiivis sellel võidul siiski erilist tähendust polnud. Ilmselt oli olulisem eestlaste, kuralaste ja ülestõusnud liivlaste katse vallutada 1211. aastal Riiat, kuid see lõppes läbikukkumisega. Pärast 1212–1215 kehtinud Turaida vaherahu, mille tulemusena pidid Lõuna-Eesti muinasmaakonnad Sakala ja Ugandi ristiusku tunnistama, toimus ristisõdijate uus pealetung. 1217. aastal toimunud Madisepäeva lahingu järel langes Eesti ala järk-järgult võõrvallutajate kätte. Võitlusse sekkusid ka vene vürstide väed, kes kohati tegutsesid eestlaste liitlastena, samas aga Eestit ka omal käel rüüstates. 1219. aastal vallutasid Lindanise linnuse ja selle juures asunud asula (tulevase Tallinna) taanlased. 1220. aastal püüdsid Läänemaad vallutada rootslased, kuid saarlased vallutasid nende kätte langenud Lihula linnuse juba samal aastal. 1222. aastaks oli kogu Eesti mandriala läinud ristisõdijate (sakslaste ja taanlaste) kontrolli alla.
1222. aastal algas Eestis aga üleüldine ülestõus ning kõik olulisemad linnused peale Lindanisa langesid eestlaste kätte. Ristisõdijad kogusid end siiski ruttu ja 1223. aastaks oli enamus Eestist taas nende kontrolli all. Lõplikult otsustas Mandri-Eesti saatuse Tarbatu langemine 1224. aastal. 1227. aastal alistasid ristisõdijad ka Saaremaa. Võitlus oli kestnud 22 aastat. Ristimine ja uutele valitsejatele allutamine toimus reeglina relva jõul ja alistumine võeti vastu alles pärast meeleheitlikku sõdimist. Tugevamat vastupanu osutasid suurmaakonnad Ugandi, Sakala ja Saaremaa. Väikemaakonnad ja nõrgemalt organiseerunud Virumaa alistati suhteliselt kiiresti.
Saaremaa alistamisega 1227. aastal (Valjala maalinna piiramise lõpetanud lepinguga) loetakse traditsiooniliselt muistne vabadusvõitlus ka lõppenuks. Siiski ei saa öelda, et sellega oleksid lõppenud eestlaste vabadusepüüded ja ülestõusud (eriti Saaremaal). Lõplikuks eestlaste alistamiseks ja vabadusvõitluse lõpuks on siiski õigem pidada 1345. aastat, mil Liivi ordu surus veriselt maha Jüriöö ülestõusu Saaremaal (olles seda juba kaks aastat varem teinud mandril). Enamiku oma õigustest kaotasid eestlased 16. sajandiks, kui talupoegadel keelati relva kandmine, kuna just see oli tol ajal vaba mehe tunnus. Selleks ajaks olid eesti ülikuperekondadest tekkinud aadliperekonnad enamjaolt saksastunud.
[redigeeri] Keskaeg
- Pikemalt artiklis Eesti keskaeg
Eesti ala ristiusustamist ning allutamist peamiselt saksa soost ristisõdijate poolt 1227. aastaks võib pidada muinasaja lõpuks ning keskaja alguseks Eestis. Eesti ala jaotati võõrvallutajate vahel. Põhja-Eesti (Harjumaa, Revala ning Virumaa) läks Taani alluvusse, sellest moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond. Saaremaal ja Läänemaal loodi Saare-Lääne piiskopkond ning Kagu-Eestis (muistse Ugandi aladel) Tartu piiskopkond. Ülejäänud Eesti ala (Järvamaa ja Sakala, samuti ka osa Läänemaast ja Saaremaast) läks esialgu Mõõgavendade ordu, hiljem Saksa ordu haru: Liivi ordu alluvusse. 1346. aastal (pärast Jüriöö ülestõusu) müüs Taani Eestimaa ordule veidi enam kui kolme tonni hõbeda eest. 1347 sai Liivi ordust Eestimaa haldaja, omanik aga alles 1525, kui kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern selle Liivi ordumeistrile Wolter von Plettenbergile müüs.
Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu. Ruhnu saar kuulus Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla.
14. sajandil jooksul, võib-olla ka juba 13. sajandi lõpul, asusid Eestisse elama rannarootslased, kes moodustasid siin vanuselt teise olulise vähemusrahvuse grupi.
Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583). Nii keskaja lõpuks Eestis kui ka Vana-Liivimaa lõpuks on peetud 2. augustil 1560 hilisemate Omuli ja Holdre mõisate vahelises metsas toimunud Härgmäe lahingut, mille käigus Vene väed purustasid Liivimaa ordu väliväed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. Juriidiliselt võttes on sobivamaks terminiks peetud 1561. ja 1562. aasta vahetust, mil Liivi ordu alistus lõplikult Poolale, samas kui Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eestit okupeerisid aga Vene väed.
[redigeeri] Rootsi aeg
- Pikemalt artiklis Rootsi aeg
Liivi sõja tulemusena jagati Eesti ala ära Rootsi, Poola ja Taani vahel. Põhja-Eesti (Harjumaa, Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa) läks Rootsile, Lõuna-Eesti aga Poolale. Saaremaa läks Taani omandusse. Ajapikku allutas Rootsi endale kogu Eesti (Lõuna-Eesti Altmargi rahuga 1629. aastal pärast pikki Rootsi-Poola sõdu; Saaremaa Bromsebrö rahuga 1645. aastal).
Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu: kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikooli ning mitu gümnaasiumit. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius.
Rootsi aeg on sageli eestlaste poolt leidnud äramärkimist kui "vana hea Rootsi aeg" (näiteks Villem Reimani kirjutistes), ehkki just Rootsi võimu ajal suutsid baltisaksa aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, mida on sageli peetud ka pärisorjuse alguseks. Positiivne visioon kujund ajast põhineb peamiselt Karl XI ajal (1680. ja 1690. aastatel) toimunud suurele mõisamaade reduktsioonile, mille tulemusena sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samas piirati ka Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust ning edendati talupoegkonna harimist (Forseliuse seminar). Paraku takistas neid arenguid Suur Nälg (1695–1697) ning Karl XI surm, lõplikult aga Põhjasõda.
[redigeeri] Tsaariaeg
1700–1721 kestnud Põhjasõja tulemusena läks Eesti Rootsi alluvusest Vene tsaaririigi koosseisu. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu ja Narva, sellega läksid Ida- ja Kagu-Eesti nende kontrolli alla. 1708. aastal hävitati Tartu ja Narva ning elanikud küüditati Venemaale. 1709. aastal asusid venelased ülejäänud Liivimaad vallutama. Otsustavaks sai 1710. aasta, mil nende kätte langes kogu Eesti ala. Olulist rolli mängis selle juures Harku mõisas 28. septembril 1710 sõlmitud nn Harku rahu, millega Eestimaa rüütelkond kui kohalik aadliomavalitsus vandus truudust Vene keisrile tingimusel, et säilivad aadlike endised privileegid, säilib luteri usk ning saksa keel asjaajamiskeelena. See rajas nn Balti erikorra ja muutis Eesti ala (samuti kogu Balti provintside ala, kuhu kuulusid lisaks veel Liivimaa, Saaremaa ja alates 1795 ka Kuramaa) Vene tsaaririigi omanäoliseks laialdase omavalitsusega piirkonnaks, milleks ta jäi järgnevaks kahesajaks aastaks ehk kuni Esimese maailmasõjani.
[redigeeri] Ärkamisaeg
- Pikemalt artiklis Ärkamisaeg
Sauniku eluhooned on tüüpiliseks näiteks eestlaste tolleaegsetest eluhoonetest.
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, linnastumine, vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (1855–1881) vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.
1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm.
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris “ärganud talurahva” eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba “valmis” saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana.
Eesti rahva rahvusliku ärkamisele panid teadliku aluse meie esimesed kõrghariduse saanud mehed – Kristian Jaak Peterson üliõpilasena ning arstid Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Eesti rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907) kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson (1841–1882), pedagoog, kirjanik ja ajakirjanik, esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (ilmus aastatel 1878–1882) asutaja. Jakobson sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Peamist liitlast saksavastases võitluses nägi ta Vene keskvalitsuses.
[redigeeri] Vabadussõda
Lähemalt vaata artiklist Eesti Vabadussõda. Vaata ka artiklit Eesti lähiajalugu.
Vabadussõda algas 28. novembril 1918 ja lõppes 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuga.
[redigeeri] Põhjused
- Nõukogude Venemaa valitsejate lootus maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele
- Nõukogude Venemaa tahtis taastada endise Tsaari-Venemaa piirid
- Nõukogude Venemaa tahtis laialdasemat väljapääsu Läänemerele
- Eesti tahtis iseseisvuda
[redigeeri] Tulemused
Sõda lõppes 2. veebruaril 1920 allakirjutatud ja 30. märtsil 1920 jõustunud Tartu rahulepinguga, mis määratles Eesti ja Venemaa piiri. Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust.
Tartu rahulepingus sätestatud Eesti idapiiri alusel oli Eesti Vabariigi pindala üle 47 000 ruutkilomeetri. Praeguse kontrolljoonega võrreldes kuulusid Eestile suurematest asulatest veel Petseri, Irboska, Jaanilinn ja Laura.
[redigeeri] Eesti Vabariik (1918–1940)
1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud Tartu rahu järel tunnistas Eestit kui iseseisvat riiki de jure 1920. aastate kõik tolleaegsed maailma riigid. Eesti võeti vastu Rahvasteliitu. Järgneva kahe aastakümne vältel ehitas Eesti tasapisi üles kõik ühe iseseisva rahvusriigi eksisteerimiseks vajalikud institutsioonid.
Senine suurpõllumajandus likvideeriti 1919. aasta maareformiga (mida kirjeldati ajaloolise ebaõigluse kaotamisena) ja asutati riigi poolt arvukalt väikepõllupidamisi. Likvideeriti Eestile mittevajalikud suurtööstusettevõtted. 1930. aastaiks muutusid Eesti tähtsaimaks väljaveokaubaks põllumajandussaadused (peekon, piimasaadused, munad), riigi poolt soodustati põlevkivi ja selle saaduste (sealhulgas bensiini) tootmist ja eksporti.
1920. aastal vasakpoolse Asutava Kogu poolt vastuvõetud põhiseaduse alusel oli Eesti ilma riigipeata ja Riigikogust sõltuva valitsusega riik. See põhjustas poliitilise ebastabiilsuse ja sagedased valitsuskriisid. Tallinnas, Nõmmel, Narvas, Petseris, raudteedel ja piiriäärsetes valdades kehtis pidevalt kaitseseisukord. 1. detsembril 1924 nurjunud mässukatseni olid suurimaks ohuks Nõukogude Liidu poolt toetatud kommunistid, 1933 saavutas mõju vapside liikumine.
11. augustil 1933 kuulutas Jaan Tõnissoni neljas valitsus välja kaitseseisukorra kogu riigis ja sulges vapside organisatsioonid. See kaitseseisukord jäi lühikese vaheajaga 19. oktoobrist 1933 kuni 12. märtsini 1934 püsima kuni Eesti iseseisvuse lõpuni.
Pärast mitmeid nurjunud katseid kehtestati 14.–16. oktoobril 1933 toimunud rahvahääletusega uus, presidentaalne põhiseadus, mis hakkas kehtima 24. jaanuaril 1934. Kuna rahvahääletus oli ka umbusaldusavaldus senisele riigikorrale ja Riigikogule, valiti üleminekuvalitsuse juhiks Konstantin Päts. Tema valitsus teostas ulatuslikke majanduslikke, kutsehariduslikke ja administratiivreforme ja kujundas erinevate elukutsete ühtlaseks esindamiseks uute omavalitsuste võrgu. Ajastut iseloomustavad majandusliku heaolu tõus, mitmesugused rahvuslikud suurüritused ja erinevate kutsekodade asutamine (aastail 1934–1936 asutati senistele lisaks 15 uut kutsekoda ja 72 põllumeeste konventi). Paraku kaasnes noorele riigile rahvusliku ideoloogia otsinguga senise kultuuripärandi eitamine ja tuntav saksavaenulikkus.
23.–25. veebruaril toimunud rahvahääletusel vastuvõetud põhimõtete alusel võttis selleks valitud Rahvuskogu 1937. aastal vastu kolmanda põhiseaduse, mis põhines valitava riigipea, tema poolt nimetatava valitsuse ja kutseesinduste osavõtul kujundatud kahekojalisel rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl. Uus põhiseadus hakkas kehtima 1. jaanuaril 1938 ja selle alusel valiti esimeseks Vabariigi Presidendiks Konstantin Päts. Järgnenud maailmapoliitiliste sündmuste tõttu ei suutnud Eesti täielikult normaalsete olude juurde pöörduda.
Eesti rahvaarvu kasv oli üks väiksemaid Euroopas. See põhjustas valitsusringkondades muret, kas Eesti suudab end suurte naaberriikide laienemispüüete eest kaitsta ja kindlustada oma iseseisvuse püsimise. Probleemi püüdi lahendada eugeeniliste abinõudega. Vaatamata pingutustele ei suudetud Eesti sõjaväe relvastamisel suurriikidega võrdväärsena püsida.
[redigeeri] Teine maailmasõda (1939–1944)
- Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas
Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt päästis valla Teise maailmasõja. Eesti jäi selle pakti salaprotokollide kohaselt Nõukogude Venemaa mõjusfääri. Selle tulemusena okupeeris ja annekteeris Nõukogude Venemaa Eesti ajavahemikul oktoobrist 1939 kuni augustini 1940.
Vormiliselt sõlmiti esmalt vastastikune abistamise leping koos baaside lepinguga (mis tõi Nõukogude väed Eestisse). Seejärel lavastati nn "rahvademokraatlik riigipööre": valiti ebademokraatlikul viisil uus parlament (Riigivolikogu), Eesti muudeti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning otsustati paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Tegelikult olid kõik need sündmused fabritseeritud ja peale sunnitud Nõukogude Liidu poolt Eestit pidevalt sõjalise jõuga ähvardades. Maailma tähelepanu ja võimalikku meelepaha neilt sündmustelt aitas kõrvale juhtida samal ajal toimuv Prantsusmaa annekteerimine Natsi-Saksamaa poolt.
Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine, mis on Eesti rahva mällu sööbinud "Eesti rahva kannatuste aastana". Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted natsionaliseeriti, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 toimus esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.
See kõik suurendas eestlaste meelepaha uute võimurite vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel, ning Saksa väed jõudsid kuu-pooleteisega Eesti aladele, võeti neid seetõttu vastu kui vabastajaid. Tuleb märkida, et valdav enamik eestlastest ei toetanud sellise käitumisega mitte natsipoliitikat, vaid nägid sakslastes eelkõige vabastajaid bolševistlikust hirmuvalitsusest, kes oli aasta jooksul Eestimaale ja eestlastele nii palju kurja teinud.
Samal põhjusel astusid paljud eestlased 1941–1944 vabatahtlikena Saksa sõjaväkke. Paljud neist tahtsid isiklikult bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Massiline eestlaste astumine Natsi-Saksamaa sõjaväkke algas 1943. aasta lõpul peale Jüri Uluotsa pöördumist rahva poole kutsega kodumaad kaitsta ja 1944. aastal, mil oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks, ning loodeti kaitsta oma kodumaad bolševike eest. Eesti rahvusväeosadest – nn Eesti Leegionist – moodustati terve 20. Eesti diviis. Kogu seda protsessi võimendas Saksa poliitika, kus Eesti iseseisvust ei taastatud, kuid toonitati, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse idakampaanias (s.o võitluses bolševike vastu). Enamik Saksa sõjaväkke nii vabatahtlikult läinud kui ka mobiliseeritud eestlasi lootsid sisimas võidelda siiski oma kodumaa eest. Natsiideoloogia ja SSi põhimõtted olid jätkuvalt eestlastele võõrad – Relva-SSi kuulus Eesti Leegion vaid põhjusel, et Wehrmachti võitlejateks võeti vaid sakslasi, eestlasi aga mitte.
Tuntumad eestlased Saksa armees olid Johannes Soodla, Henn-Ants Kurg, Paul Vent, Alfons Rebane, Paul Maitla, Harald Riipalu, Hando Ruus ning Harald Nugiseks.
Nõukogude väed vallutasid Eesti ala ajavahemikul jaanuari lõppust kuni novembrini 1944. Jaanuarist juulini toimusid ägedad lahingud Narva jõel ja Auvere pladsdarmil, juulis ja augustil 1944 Eesti kirdeosas toiminud ägedad Sinimägede kaitselahingud (kus osales ka 20. Eesti diviis ja teised eestlastest komplekteeritud väeosad) pidurdasid vallutusprotsessi üle poole aasta. Kirde Eestis toimunud kaitselahingute tõttu jõudis ligikaudu 100 000 eestlast augustis-septembris 1944 sõjapõgenikena Rootsi. Hiljem sealt osalt omakorda USAsse, Kanadasse jm emigreerununa panid nad aluse väliseestlaste elujõulisele kogukonnale.
Samuti jõuti augustis-septembris 1944 deklareerida Eesti iseseisvust ning panna kokku Otto Tiefi juhitud valitsus, kes pidas oma viimase istungi 22. septembril 1944 Läänemaal Põgari palvemajas. Valitsuse jätkamiseks loodi Vabariigi Valitsus eksiilis. Suuresti tänu Tiefi valitsuse olemasolule sai hiljem Eesti vabariigi taasiseseisvumisel rakendada õigusliku järjepidevuse printsiipi.
Taasokupeeritud ja -annekteeritud Eestis taaskehtestati nõukogude võim ning 1940. aastal alanud Eesti NSV valitsemiskord.
[redigeeri] Stalinism, Hruštšovi sula ja stagnatsioon (1944–1986)
Eesti taasokupeerimise ja -annekteerimisega 1944 sai Eestist taas liiduvabariik Nõukogude Liidus. Autonoomia liiduvabariigi näol oli suuresti aga näiline, kuna NSV Liit oli suuresti autoritaarne tsentraliseeritud majanduse ja poliitikaga riik.
Kuigi NSV Liit oli Eesti Vabariigi taasokupeerinud, jätkasid paljud võitlust metsades. Neid võitlejaid kutsuti metsavendadeks. See ebavõrdne võitlus oli määratud lõpule, kuna nõukogude võim likvideeris metsavendade peamisi toetajaid s.o talupoegkonda küüditamistega. Siiski viimane metsavend August Sabbe tabati alles 1978 (sooritas siis enesetapu).
Alates 1944. aastast jätkusid taas repressioonid ning Eesti Vabariigi ajal 1918–1940 loodud väärtuste hävitamine. 25. märtsil 1949 viidi läbi teine rahva massküüditamine Siberisse – erinevalt 1941. aastast pandi seekord suur rõhk maapiirkondadele, sh jõukamate talude peremeestele. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused nende liitmisega kolhoosidesse. Muutus ka rahvuspoliitika – Tallinnasse, Ida-Virumaale ja mujalegi rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi suuresti sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli.
Peale Stalini surma 1953. aastal algas nn sulaaeg – 1956.–57. aastal said kodumaale naasta näiteks enamik Siberisse küüditatuid. Senisest enam lubati arendada ka rahvuskultuuri, kuigi nõukogude võimu range kontrolli ja järelevalve all.
[redigeeri] Uued tuuled (1987–1991)
1987. aasta kevadel algas nn. fosforiidisõda, millega rahvas protesteeris uute kaevanduste rajamise vastu. 25. mail asutati ENSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu. 23. augustil korraldas Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp (MRP-AEG) Hirvepargis pakti aastapäeval meeleavalduse. Sügisel hakati revideerima ametlikku ajalookäsitlust. 26. septembril ilmus ajalehes Edasi ettepanek viia Eesti üle täielikule territoriaalsele isemajandamisele (IME). 12. detsembril asutati Eesti Muinsuskaitse Selts.
1988. aasta 2. veebruaril tähistati Tartus Tartu rahulepingu 68. aastapäeva. 24. veebruaril toimus Eesti Vabariigi 70. aastapäeva puhul miiting A. H. Tammsaare mälestussamba juures ning Estonia teatris. Eesti Muinsuskaitse Selts nõudis 25. märtsil esimest korda avalikult küüditatute nimekirja avalikustamist. 13. aprillil tegi Edgar Savisaar ettepaneku Rahvarinde moodustamiseks. 14. – 17. aprillini peetud Tartu muinsuskaitsepäevadel toodi välja eesti rahvuslipp. 30. aprillil ilmus ajalehes Edasi deklaratsioon Rahvarinde moodustamise kohta. 10.–14. juunini toimusid Tallinna lauluväljakul öölaulupeod, millele pandi mitteametlik ja siiani tsenseeritud alus juba aasta varem. 16. juunil vabastati Karl Vaino ametist ning EKP Keskkomitee I sekretäriks sai senine NSVL suursaadik Nicaraguas Vaino Väljas. 19. juuni avati esimene taastatud Vabadussõja mälestusmärk. 19. juulil sai alguse Interliikumine. 10. augustil avaldati Rahva Hääles Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll. 20. augustil asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. 26.–28. augustini toimus Tallinna lauluväljakul esimene Rock Summer. Septembris peetud EKP Keskkomitee XI pleenumil ta