Allikas: Vikipeedia

Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis neutraalses Zürichis ning oli valitsevaks kultuuriliikumiseks aastatel 1916 – 1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke, muuhulgas Tristan Tzara, Hans Arp, Marcel Janco. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis ja selle eesotsas old Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray.

Dadaiste on suuresti mõjutanud Esimene maailmasõda. Nad leiavad, et kogu läänekultuur on suremas. Progressi-müüt on täielikult hävinud. Elu tajutakse kui midagi hetkelist ja mõistetamatut, kaob ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu.

Dadaistid leiavad, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.

[redigeeri] Dadaismi tunnused

• mängulisus, mõnitamine ja pilkamine
• agressivne suhtlemine publikuga
• provokatsioonid
• luule visuaalse külje tähtsustamine
• kõlaefektidele rajatud luuletused
• automaatkirjutamise rakendamine
• dogmade, loogilise mõtlemise eitamine

Dadaistid laenavad ilma valehäbita teistelt suundadelt - kubistidelt kollaaž<caron>itehnika, futuristidelt tüpograafilised trikid, ekspressionistidelt vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole.

Tuntuim dadaistlik luuletaja on Tristan Tzara, kes arendas välja väga kaootilise, segase, metsiku keele ja kelle eesmärk oli lõhkuda kunsti pühadust. Mõned tema tekstidest on saanud dada meelelaadi klassikalisteks väljendusteks. Tema tekstid on nii kaootilised ja segased, et neid võib nimetada verbaalseks deliiriumiks. Kuid Tzara leidis, et dada peabki jääma mõistetamatuks, dada sureb siis, kui hakkab end tõsiselt võtma.

Dada hääbus 1920. aastate alguses. Täpsemalt - dada suubus sürrealismi, mida ongi tihti nähtud prantslasliku dadana.